NO99 – Eesti poliitika valvekoer

NO99, oma tuntud headuses ja ühiskonnakriitilisuses, on hägustamas teatri ja poliitika piire, võideldes poliitpropaganda vastu vahenditega, mis on osaks igapäevasest poliitilisest retoorikast. Samal ajal külvates paanikat Eesti võimuparteide seas. Äkki ongi 7.mail Saku Suurhallis toimuva aktisooni “Ühtne Eesti Suurkogu. Üks kõigi, kõik Eesti eest!” taga uue erakonna loomise plaan?

NO99 on hakkama saanud sellega, millega ajakirjanikud, kui ühiskonna valvekoerad, hakkama pole saanud. Nad avavad Eesti poliitilise süsteemi, selle retoorika, alatud võtted ja viisid, kuidas valimistest valimisteni ära elatakse ning rahava piiratud ajukapatsiteedi abil hääled võidetakse.

Aeg iseenesest on õige ja algatus on põhjendatud, sest rahvas, kes on legitimeerinud “kallid” rahvasaadikud ennast esindama, on pidanud pettuma. Eilsed otsused mängivad täna valusasti kätte, nii nagu tänased otsused, mis pahatihti tehtud vaid erakondade ja mõjutajate poolt nende huvidest lähtuvalt, mängivad valusalt kätte homme, sõltumata sellest, kes on troonil või koalitsioonis. Ja kas need otsused ka kodanike huve arvestavad?

Tänane poliitiline “eliit” on ennast ammendanud! Nõukogudeaegsed jäänukid, kelle ideoloogiaid on kujundanud “suured juhid ja liidrid” ning kelle väärtused on kaugel demokraatlikest põhimõtetest, peavad minema. Iseasi, kas nad saavad sellest aru, enamgi veel — kas valijad saavad sellest aru. NO99 aktsioon peegeldabki tänase poliitilise “eliidi” vahetuse vajalikkust. Eelmistel valimistel antud lubadused on suuresti tänaseks ununenud ja eelseisvaks, 2011. aasta, valimisteks on ununenud ka tehtud vead. Rahava poliitiline mälu pole teatavasti pikk ja nii mängib NO99 valijate mäluga. Kas tunneme ära antud lubadused ja tunnistame tehtuid vigu?

Eestlasele omaselt, vaatame me tuimalt pealt ja noogutame kaasa. Friedebert Tuglas on kord öelnud

Eesti on maa, kus tõe asemel tuntakse autoriteeti, vabaduse asemel pelgu, igatsuse asemel väiekodanlikku tuimust.

Kas Tuglas eksis? Demokraatlikust valitsemisest on saanud autoritaarne, ühe-kahe erakonna kätte koondunud võimuliit. Kaks kümendit tagasi võitlesime me vabaduse eest. Täna peaksime võitlema autoritaarse võimu vastu, kuid oma mugavusruumist tulenevalt suuname hoopis oma sihid maade ja merede taha ja igatsuse asemel, midagi paremaks muuta, vaatame pigem tuimalt pealt ja oma vaikimisega kiidame otsused heaks.

Tulglase sõnad on küll kantud ajastu vaimust, kuid õigus on tal ka täna. Egas muidu teda klassikuks nimetata.

NO99 aktsioon “Ühtne Eesti Suurkogu” panebki vaataja, ükskõik millise suurema Eesti erakonna, suurkogusse istuma, manipuleerib retoorika ja demagoogiliste võtetega valijate otsustusvõimel, külvab neisse ideoloogilise seemne, pärsib seeläbi nende kriitilist ja analüütilist mõtlemist, muutes nad osaks sellest suurest süsteemist, kus vaatamata sellele, et omatakse “partiepiletit” ja ambitsiooni, aga ei kuuluta ladvikusse, neid otsustajateks ei lasta. Ja need ülejäänud, kel puuduvad ambitsioonid või oskused, neist saavad retoorika ja demagoogia ohvrid.

Rutiin

Koolis käimine võib tekitada rutiini! Tõsiselt! Lihtsalt see protseduur, et Sa tead, et nii pea, kui sa koju jõuad, teed sa lahti oma arvuti ja “woa la” järgmine kodutöö on juba järjekorras ja ootab valmimist.

Ootame nüüd ära kuni mõni pisike ja armas hotellike alustab hooaega ja registreerime end nädalaks sisse, kirjutame magistritöö teoreetilised osad valmis ja … parandame tudengite kodutööd ära.

Jätkame siinkohal rutiinsete tegevustega!