It’s time to look back and make some New Year promises

Tagasivaadet mööduvale aastale ei tee ja uue aasta lubadusi tegelikult ei anna ka!

Tegelikult peaks valmis kirjutama paar kodutööd ning ühe posituse siia ka, kirjutama valmis artikli abstract‘i ja suvekooli taotluse.

Rahvusriik vs kodanike riik vol 2

Väärtused ja veelkord väärtused

/…/ “Peale selle, et riigil peab olema võimekus enda kehtestamiseks omal maal, peab Eesti riigi ja inimeste vahel olema ühistele väärtustele tuginev lojaalsussuhe “. /…/ Demokraatia kindel kaitsmine ja vastastikune sallivus võiksidki olla eeldused, millele saaks rajada Eesti kodaniku-, mitte etnosekeskse riigiidentiteedi. /…/, tuleks tugevdada meie venekeelse elanikkonna seas usku Eesti demokraatiasse, vastandudes sõna ja teoga Putini-Medvedevi Venemaa autoritaarsetele kommetele. /…/ “Kõige paremaks eelduseks lojaalsuse tekkimisele on selge eristumine autoritaarsest ja imperiaalsest alternatiivist. /…/ (Lauristin 2009).

Ühtsetel väärtustel tuginev lojaalsussuhte Eesti riigi ja inimeste vahel? Kas tõesti puudub meie riigil suutlikus ennast kehtestada omal maal ning riigi ja meie inimeste vahel puudub lojaalsussuhe?

Riigi suutlikkus ennast kehtestada avaldub läbi seaduste ja selle läbi loodavate väärtuste või väärtushinnangute. Küsimus ei seisne mitte selles, kas riik suudab ennast kehtestada või mitte, vaid selles, kas selle riigi territooriumil elavad inimesed, rahvused aktsepteerivad neid seadusi või mitte ning seeläbi võtavad omaks väärtused või mitte. Olgu selleks kas rahvusriigi või kodanike riigi kontseptsioon – seadused on ja jäävad, need muutuvad vaid ajas ja ruumis. Kui riigi elanikkond ei ole nõus aktsepteerima talle riigi poolt pandud seadusi, kas peaksime siis igale etnilisele grupile kehtestama omad seadused, mis põhineksid neile omastel ja aktsepteeritavatel väärtustel? Tulemuseks oleks Paabeli torn ning ühistel väärtusel põhinev lojaalsussuhe riigi ja tema inimeste vahel oleks vaid unistus. Vaid rahvusriik kui selline, on suuteline tagama meile ühised väärtused ja seeläbi suurendama lojaalsust Eesti riigi ja tema elanike seas ja suhtes.

Tänane Eesti on liikunud oma taasiseseisvumise ajast alates rahvusriigi kontseptsiooni kohaselt ning seda demokraatlikus suunas, me oleme loonud ja kaitsnud oma demokraatlike põhi- ja alusväärtusi, me oleme loonud sallivust. See, kas ja kuidas see õnnestub või on õnnestunud, on omaette küsimus. Rahvusriigis on loodud kõik tingimused tugevdamaks siinse venekeelse elanikkonna usku demokraatiasse ning nii sõnades kui ka tegudes on pigem vastandatud Putini-Medvedevi ebademokraatlikule Venemaale.

Kuid keskne probleem ei seisne mitte niivõrd selles, kas me loome demokraatiat ja sallivust, vaid kõik seisneb väärtushinnangutes! Julgen siinkohal kahelda, et kodanike riigi kontseptsiooni rakendamine, suurendaks venekeelse elanikkonna usku demokraatiasse ja lähendaks neid ja looks sallivust ning samas – õõnestab ja süvendab lõhet siinse elanikkonna seas. Pigem on venekeelse elanikkonna usu puudumine meie demokraatiasse ning väärtustesse seotud mitte niivõrd ajaloolise taustaga vaid veneaegsete väärtushinnangute liiga tugeva mõjuga neile (juba viimased ligi 20.aastata). Ja enamgi veel, pigem peitub asja võti hoopis tahtes või õigemini selle puudumises, sest kui puudub tahe, puudub ka võimalus.

Järgneb