Milleks meile kummitempel?

Riigikogu on ikka ja jälle seostatud kummitempliga. Aga milleks see kummitempel?

Olen taaskord uurimas osalust ja kaasamist ning sel korral pidasin vajalikus uurida, kuidas Riigikogu komisjonid osalevad ja kaasavad? Kuigi portsess on tegelikult paigas ehk valitus esitab Riigikogule seaduseelnõu > määratakse juhtivkomisjonid > menetletakse RK komisjonides > loetakse ja hääletatakse läbi. Aga, kas RK-l on võimalik ühel või teisel kujul muuta seadust paremaks?

Mõeldud, tehtud! Fookusgrupi teema paigas, kuupäev ja kellaaeg samuti. Kuupäev langes aga kokku istungitevaba nädalaga. Saatsin siis RK komisjoni esimeestele ja aseesimeestele meili, et antku vastus, kas antud kuupäev sobib? Ja siis see tuli – põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde meil, milles komisjoni esimees teatab:

Lugupeetud kommunikatsioonijuhtimise I kursuse magistrant!

Ma ei pea võimalikuks ega vajalikuks enda osalemist Teie magistritöö valmimisele kaasaaitava fookusgrupi tegevuses, eriti Teie  poolt dikteeritud ajal ja tingimustel .

Edasistes õpingutes edu soovides,

Väino Linde

Ma olen sõnatu. Kas põhiseaduskomisjoni esimehe eesmärgiks, ei peaks olema mitte, kaasa aidata riigi, kui institutsiooni läbipaistvusele ja avatusele, parandada RK poolt vastu võetavate seaduste kvaliteeti, läbi kodanike ja huvigruppide kaasamise? Teine, minu jaoks veelgi kummalisem küsimus on, kas põhiseaduskomisjoni esimees, on valitud RK-sse mõnel muul põhimõttel või alusel, kui kõik teised.

Ja siinkohal, kas meil on vaja kummitemplit, mille põhiseaduskomisjoni esimees teatab, et ei pea vajalikuks osaleda küsimustes, mis puudutavad riigi avatust ja läbipaistvust, kvaliteetseimaid seadusi, seda läbi kodanike ja huvigruppide kaasamise ja osalemise või ei lähe kodanikud RK liikmetele korda, kuigi nende mandaat pärineb kõrgeima võimu kandjatelt – kodanikelt. Jään  ära ootama teise RK komisjonide esi- ja aseesimeeste vastuseid, sest vastasel juhul – milleks meile see kummitempel?

Siinkohal tuleb kiitust avaldada Euroopa Liidu asjade komisjonile ja nende esimehele.

Rahvusriik vs kodanike riik vol 1

Kas rahvusriik või kodanike riik? Kumba eelistada? Miks eelistavad ühed rahvusriigi ideed ja teised jällegi kodanike riigi oma?

Rahvusriiki, kui sellist, on kõige lihtsam iseloomustada läbi oma suunitluse kindlale rahvale, suveräänsel territooriumil, kus riigile on antud legitiimsus, nende ülesannete täitmiseks. Kodanike riigi idee, kui selline, seisneb idees, kus kõik selle riigi territooriumil elavad inimesed on antud riigi kodanikud.

Õiguskantsler Indrek Teder avaldas arvamust, et riik peaks liikuma kodanike riigi, mitte rahvusriigi suunas. Samal arvamusel on ka Tartu Ülikooli professor Marju Lauristin (Lauristin: Eesti poliitikat kummitab rahvuslik suletus). Minu arvamus: ei kodanike riigile ja jah rahvusriigile.

Rahvusriigi idee läbi rahvuse definitsiooni

Kodanike riigi idee, kui selline on üllas, sest selle käsitluse järgi on kõik antud riigi territooriumil elavad isikud, antud riigi kodanikud. Rahvusriigi idee, kui selline jällegi rahvus(t)e keskne. Ernest Gellner tõdeb, et rahvust, kui sellist on keeruline defineerida, võrreldes riigi defineerimisega. Jätame siinkohal riigi defineerimata ja vaatleme pigem Gellneri rahvuse definitsiooni. Gellneri arvates on üks võimalikest rahvuse definitsioonidest:

Kaks inimest on samast rahvusest ainult ja ainult siis, kui nad tunnustavad teineteise kuuluvust sellesse. Teiste sõnadega: rahvusi teevad inimesed; rahvused on inimeste veendumuste, kiindumuste ja kalduvuste kätetöö (nimetaks siinkohal kätetööd pigem kollektiivse veendumuste kogumina). Tavaline inimgrupp (näiteks mingi territooriumi elanikud või mingi keele rääkijad) saab rahvuseks siis, kui selle grupi liikmed kindlalt tunnustavad teatud vastastikuseid õigusi ja kohustusi üksteise suhtes neid ühendava kuuluvuse põhjal. Just see, et nad tunnustavad üksteist rahvuskaaslastena, muudab nad rahvuseks, mitte teised seda rühma muudest inimestest eristavad ühised omadused, ükskõik millised need ka oleksid (Gellner 2227).

Tuginedes Gellneri definitsioonile rahvusest, võime väita, et sõltumata sellest, millisest rahvusest siinsed kodanikud on, olgu nad eestlased või venelased, on neid ühendavaks territooriumiks Eesti. Siinseid reegleid tunnustavad siinsed kodanikud, sõltumata oma rahvusest. Juba ainuüksi see annab meile põhjuse rääkida siiski pigem rahvusriigist, kui kodanike riigist. Samas ehk on antud üldistus liigagi üldistav.

Eestlased vs venelased, rahvusriik vs kodanike riik

Prof. Marju Lauristin võrdleb oma artiklis rahvusriigi ideed, kui armastusabielu rahvuse, kultuuri ja keelega ning nende tingimuste segunemist teistele rahvustele omase kultuuri ja keelega, kui abielurikkumist, välistades sealjuures “heanaaberlikud suhted”, kus kõik osapooled väljuvad võitjatena.

Venekeelse elanikkonna jaoks on Eesti riik positiivsete emotsioonidega seotud eeskätt kui meeldiv elukeskkond: /…/ iseloomustatakse /…/ sõnadega avatud, puhas ja turvaline. /…/ Eesti riiki kõige vähem iseloomustavat hoolivus ja ühtsus. /…/ Eestis kasvanud ja koolis käinud vene noortele seostub Eesti riik negatiivsete, tõrjutust ja võõrandumist väljendavate assotsiatsioonidega: aeglane, külm, langev, ebasõbralik (Lauristin 2009).

MeeMa uuringust esitatud tulemused teevad küll murelikuks, kuid hoolivus ja ühtsus on kinni pigem väärtustes, kui rahvusriigi või kodanike riigi kontseptsioonides. Oleme ju globaalsele majanduslangusele eelnevatel aastatel teinud tööd ja rabelenud higimull otsa ees ainult omakasu nimel, unustades sealjuures nii hoolivuse kui ka ühtsuse. Ühtsustunnet sai esimestkorda tunda algatustes Teeme Ära 2008 või öölaulupeol Märkamisaeg, kus külg-külje kõrval, lauldi isamaalisi laule.

Jah, ma nõustun siinkohal prof. Lauristini seisukohaga, et venekeelse elanikkonna assotsiatsioonid on murettekitavad – aeglane, külm, langev ja ebasõbralik. Samas, ei saa siin süüdistada üksnes rahvusriigi jäika ideed, mis kaitseb keelt, kultuuri ja rahvust (kuivõrd üldse saame me rääkida rahvusest, millest on käinud üle nii taanlased, rootslased, sakslased kui ka venelased, kes on jätnud oma jälje nii rahvusele kui ka kultuurile, keelele jm) . Väitmaks, et venekeelse elanikkonna assotsiatsioonid on murettekitavad, ei ole kordagi antud artikli kontekstis vaadeldud, millise on siinsete venekeelt kõnelevate elanike väärtushinnangud. Murettekitavad assotsiatsioonid, ei seisne mitte üksnes ja ei saa alguse kriitikast valitsuse, siinse poliitika, kultuuri või keele suhtes, vaid saavad alguse siiski väärtustest, siinkohal valedest väärtushinnangutest, mis ei lange kokku üldlevinud arusaamadega õigusest ja kohustustest ning mille puudulikkus on hoopis tingitud erinevast ajaloolisest käsitlusest, kui rahvusriigi ideest, milles näevad süüd nii õiguskantsler kui prof. Lauristin

Kas rahvuse, keele ja kultuuri säilimine on võimalik ainult oma kodu võõraste eest lukus hoides? Kas «võõra verega» segunemine kodanikkonnas, kodanike erinevates keeltes mõtlemine ja kõnelemine on nagu abielurikkumine? (Lauristin 2009).

Kas Gellneri definitsioon rahvusest räägib segunemise, siinkohal nn abielurikkumise vastu? Ei, mitte sugugi, ta räägib ühtsetest väärtushinnangutest, mis vaadates laiemalt, kujundavad meid ja meie hoiakuid ühiskonna ja selle osiste suhtes. Probleem ei seisne mitte “võõra verega” segunemises kodanikkonnas, erinevates keeltes mõtlemises ja kõnelemises, vaid ühiskondlikes väärtustes, mida jagame me kõik. Nii rahvuse, keele kui ka kultuuri säilimine, on võimalik kaasates kogu kodanikkonda. Ja sealjuures, ilma liigsete järelandmisteta, mis omakorda lõhestaks ühiskonda veelegi enam. Küsimus ei saa olla ja ei saa jääda mitte üksnes venekeelse elanikkonna keskseks, just nagu õiguskantsleri seisukohavõtust Riigikogu ees ja prof. Lauristini artiklit lugedes, mulje jääb.

Järgneb

[Updated] Leivategu

Updated 10.11.2009

Leivategu

Eile sai leiba tehtud. Esimesed lähevad ikka metsa.

Tainas sai vist liiga paks, leib liiga vähe ahjus olla, sest seest olid mõlemad nätskeks jäänud. Ja leivad polnud üldsegi tumedad ka (vale jahu valik?) ja pealt jäid liiga krobelised. Äkki oli viga retseptis?

Igatahes … jõuludeks panin osa juuretist kõrvale ja siis peaks proovima ikka mustaleiba teha (kellelgi head retsepti on?).

Leivategu on Eesti uus rahvusspordiala! Minu kiitus selle massidesse toojale, Evelinile.

Poes käidud, rukkijahu ja pärm ostetud ning segatud ja kerkib, kerkib ilusasti, isegi liiga ilusasti, et see tõsi võiks olla.

Olen alati rääkinud, et väärtused on need, mis on inimestele olulised. Milles seisneb küll leivateo väärtus inimestele. Ehk on see osa meie identiteedist, oleme siiski talurahvas või on leivategu midagi püha (kuid, mis saab olla eestlaste jaoks püha, oleme ju maailmas kõige ebauskikuim rahvas), midagi, mille nimele oleme töötanud ja vaeva näinud.

Aga ma loodan, et juuretis kerkib ilusasti ning juba lähipäevil saab sellest omatehtud esimene rukkileib. Otsustasin, et teen alatuseks magusat rukkileiba pähklite ja rosinatega, jõuludeks lisame vürtsid ja pohlad.

Värskendused jätkuvad

Nii, lõpuks on kõik pildid, mis uue kujundusega ajaveebi enam ei sobinud, kustutatud.

Peaks nüüd vaid tegema viimased muudatused, lisama taas tagasi kõik sõbrad ja tuttavad ja muidu huvitavad ja siis oleks asjaga ühel pool. Aga jah, nagu ma juba varem ütlesin, siis magistratuuri kõrvalt on aega raske leida.

Rahvusriik vs kodanike riik

Avastasin ahastusega, et pean kaasaegse ühiskonna teooriate raames valmis kirjutama, või tegelikult pigem analüüsima ühe teadusartikli läbi – teemaks rahvusriik vs kodanike riik.

See tuletas omakorda meelde, et üht pea nädalatagust küsimust: kas ma olen kujundanud oma seisukoha rahvusriigi vs kodanikeriigi teemal. Ja piinlikkusega pidin tunnistama, et ei, ma ei ole kujundanud oma seisukohta, aga ma ei poolda mõtet kodanike riigist ja ei toeta selle ideed (olgu see kui tahes üllas või kui suur olgu Rainer Nõlvaku järgmise 1.mai aktsiooni eesmärk).

Tunnistan, et olen teadlik, et minu seisukohad ei või ühtida juhtivate sotsiaalteadlaste omadega ja see ei olegi taotluslik.

Luban, et täiendan lähipäevadel antut postitust ja kujundan oma seisukohta ning proovin vältida demagoogiat ja esitada argumendid.

The Queen of Less!

On kunagi öelnud, et mida vähem, seda rohkem. Minimalism on ikka ja alati moes. Seega, tänasest alates uus kujundus.

Avastasin, et pildid tuleks maha võtta või siis uuesti siia kuhugi ülesse laadida. Saaks ehk sobiliku suuruse. Lingid millele viitan, tulevad tagasi nagu ka kommentaarid. Kõik see võtab aga aega, sest magistratuuri kõrvalt ei jätku kuidagi aega.