Kolmandat aastat 22!

Alljärgnev postitus on depressiivne! Kui kellelegile valmistab see probleeme, tekitab identiteedi kriisi, sest ta ju on depressiivsest Eesti väikelinnast, või tal on allergia sõna “depressiivne” vastu, siis palun ärge lugege seda postitust, sest see võib mõjuda Teile depressiivselt! Irw, aga Te ei lähe ju mulle korda!

Igathes, kell on tiksunud nii palju tunde täis, et ma võin nüüd ametlikult öelda, et ma olen kolmandata aastat järjest 22! Ja kavatsen nii olla järgnevad viis aastat veel. Ja pealegi oli tgemist vaid numbrilise muutusega, aga ise küll midagi sellist ei tunne.

Mis sulle juures depressiivset on? Tahad ma ütlen, kuigi see Sind ei tegelikult mitte üldse ei koti – ma olen veerand sajandust vana! Ja 30neni on veel ainult viis aastat! Ja kui ma oleks Villu, siis ma tapaks ennast ära 30selt. Irw, aga ma ju ei ole!
Jah, aeg on kuidagi liiga kiiresti möödunud läinud või mida iganes. And I don’t like it!

Põhimõtleiselt ootan ma kahelt inimeselt õnnitlusi, ülejäänutelt olulistelet ehk perelt olen ma selle kätte ja teistelet on tore neid saada, kuid kaks inimest annavad asjale erilise tähenduse. Või vähemalt ma siis tunnen ennast kuidagi paremini. J näen juba täna ja R lubas helistada! Sellest mulle piisab. Ikkagi kaks olulist inimest minu jaoks. Üks olevikust, teine minevikust. Ja sõpradega saan juba õhtul koos olla!

Ja eile siis oli tõehetk – ma olen igav, ei ole särav isiksus! Tore! Aga see ei koti ju mind, mind ei koti ju teiste arvamused minust. vastasel juhul ma ei saaks eladagi. Aga teada tahaks ikka väga, kes kurat Sa oled! Ja kust Sa üldse mu blogi aadressi said. Kuid peamine, kes Sa oled? Ma ei ole mitte sugugi pahane 🙂 ära seda arva!

Jagatud vastutus on pool vastutust

Eile, so 27.06.08 jõustunud Harju Maakohtu otsusega on AS Delfi kohustatud maksma 5000 krooni hüvitist Vjatšeslav Leedole, kellele AS Delfi oma artikliga ja selle juures avaldatud kommentaaridega, tekitati mittevaralist kahju.

Mis on selle tulemuseks? Tulemuseks on see, et uudiste portaalid, tuginedes antud kaasuse lahendile on kohustatud, mitte enam üksnes vastutama uudise sisu, selle adekvaatsuse ja fakitpõhisuse ning täpsuse eest vaid on kohustatud vastutama ka kommentaaride ja nende sisu eest!

Kas see tähendab nüüd seda, et nn Delfi eelnõu saab reaalseks? Esimene võit, kui selline on antud kaasuse nöol tegelikult käes, mis soodustab ja annab võimaluse Delfi eelnõu arutluseks ja miks ka mitte vastuvõtuks.

Asja iroonilisus seisneb hoopis meediale pandud vastutuses. Antud kaasuse tulemusel on meediaväljaanded kohustatud vastutama kommentaaride, kolmandate isikute poolt antud arvamuste, hinnangute sisu eest. Ning teades eestlasi, siis ei pruugi kõik kommentaarid vastata üldlevinud moraalinormidele ja kipuvad tihti olema suhteliselt “mahlakad/vürtsikad”.

Meediale pandud vastutus on suur, kuid siiski oleks õige, et see peaks olema jagatud vastutus – meediaväljaanne peaks siiski ennekõik vastutama artikklite ja uudiste sisu eest, kommenteerijad, kui sellised vastutama oma poolse “loomingu” eest. Antud Delfi kaasuse tulmusel vastutab, meediaväljaanne kõige eest.

Mikko: “Ma ei näe blogijaid kui ohtu”

Marianne Mikko soovitab Euroopa Parlamendi kultuurikomisjoni raportis “Massiteabevahendite koondumine ja mitmekesisus Euroopa Liidus”, olenemata sellest, et ta ei näe blogijates kui ohuallikat, määrata blogipidajatele õiguslik staatus.

Ma ei hakka siinkohal defineerima, mis on ajaveeb, piisab kui Wikipediasse trükkida otsingusse “ajaveeb” või sisestage see Google otsingusse ja esimene viide ongi otse Wikisse, kuid see õiguslik staatus, mida Mikko ideaalis blogidele ja blogipidajetle näeks, justkui reglementeeriks – kes kirjutab ja mida kirjutab, kuidas kirjutab ning kellele kirjutab.

Seni igamehe ajakirjanduslikuks, eneseteostuslikuks väljundiks olnud blogidele ja blogijatele tahetakse nüüd kontroll peale panna. Millega see kõik kulmineerib, kas ühel hetkel on kuskil keegi ametnik, kasvõi see sama ombutsman, kes ütleb, millest üks või teine blogi võib ja tohib kirjutada, või saab olema kuskil keegi, kes loeb Meie postitused enne üle, kui Me võime neid avaldada?

Nõustun nii Belgia kui ka Saksamaa parlamendisaatkute arvamustega, et blogisid ja nende pidajaid ei tohiks piirata.

Usun, et blogijad, kui sellised on suhteliselt kokkuhoidlik kogukond ning just selle kogukonna suurus ja aktiivsus, on see, mis saab määravaks. Olgem aktiivsed kodanikud, näidakem välja kodanikualgatust ja aktiivsust ning avaldagem oma meelsust, selleks on antud Meile ka võimalus! Toetame nii ka oma tegevusega kodanikuühiskonda ja ehitame teist veelgi tugevamaks!

Arvamust antud küsimimuses saate avaldada aadressil: veebitoimetaja-et@europarl.europa.eu

Artikkel: Saadikud kaaluvad blogijate õigusliku staatuse vajalikkust siit

Ainuüksi poliitiliselt suhteliselt ebapopulaarne ettepanek!

Kui väga ma seda ka ei tahaks!

Pean ma sellega siiski leppima. Ei mitte midagi üle jõu ja mõistsue käivat. Probleem hoopis sellega, et alles nüüd hakkab mulle endale kohale jõudma, et neli lähedast sõpra – tuttavat on kahe või enama nädala pärast Eesti tolmu jalgelt pühkinud ja lennanud maailma teise otsa – Austraaliasse!

Esialgu ma mõtlsin, et mida kuradit nad sinna ronivad, mis neil siin häda ja viga on? Töö on olemas, elamine on olemas. OK, on üürikas, aga maksta sa ju jõuad! Jalad ja käed ning pea on otsas, kõik nagu on olemas, aga ei, miskit jääb ikka puudu ja selleks on nüüd vaja kolida kuhugi teise maailma otsa. MIKS?

Olgu siis selleks ilm (tuleb tunnistada, et sel suvel koliks ise ka üks kõik kuhu, kus ainult soojem ja päikeselisem oleks, poolkõva Eesti suusailm), olgu nendeks “kastis” mõttlevad inimesed või mis iganes häirivad tegurid või soov ennast tõestada kellegile või täita oma igavene elu unistus. OK, viimane on nagu isegi põhjendatud ja motiveeritud.

Noh ja esilagu tundus see kõi olevat kui lihtsalt tühipaljas sõnade mäng, lendame ja lähme ning hakkame elama ja alustame uut elu, Who cares, eksju. Isegi siis, kui neil olid viisad käes, tundus see kuidagi uskumatu ja nüüd, kaks nädalat enne, teades viimased paar nädalat isegi seda, et neil on lennupiletid olemas, on üht äkki, kuidagi imelik kõik :S. Spuuki!

OK, olgu selleks mis tahes põhjused, on ikkagi see kõik kuidagi raske. Ma ei saa küll aru miks mul raske on, pohh peaks ju olema neist, aga ei. Saan aru, kui neil on rakse lahkuda, aga minul ei peaks ju sooja ega külma olema! Aga siiski, näed on! Kui väga ma seda ka ei tahaks, pean ma leppima tõsiasjaga, et nad lahkuvad! Ainsaks lohutuseks on see, et juba jaanuaris või veebruaris proovin ma ise neile kuuks ajaks külla minna, vaadata sealse elu ja olu üle. Ja samas, ega ma isegi ei ole seda mõtet maha matnud, miks mitte elada aastakese teisel pool maad.

Elame näeme, igatahes, kui minek on siis teen ma seal ka kohe mingi osa oma kõrgharidusest, näiteks magistri. Doktorini on veel aega!

Villu, kas pidu saab? Millal sul see sõit oligi? Peaks lennujaama tulema, suure plakatiga “Lõpuks ometi oled Sa läinud, kui s**t tihust! Igavesti ja aamen!”.

Igathes, mis peamine, mul on nende üle väga hea meel! Ja noh, egas see meie viimaseks kohtumiseks ei jäänud, kui see jäi Eestis, siis uus kohtumine saab toimuma juba Austraalias. Ja J, Sina planeeri endale jaanuarisse – veebruarisse, üks kuuajane puhkus. Ja ära vaidle!

Saaremaa – Tallinn!

Õnneks on see kõik selleks korraks möödas, olene turvaliselt, elusalt ja tervelt linnas tagasi, tagasi tsivilisatsioonis. Kuradi hea oli ikka tagasi tulla. Eriti veel arvestadades seda, et terve selle aja, kui me Saaremaal olime sadas vihma!

23. ja 24. juunil lihtsalt sadas vihma ja kui päeval või õhtul mingil ajal ei sadanud, siis see ei tähendanud seda, et öösel ei kallaks kui oavarrest. 23. päeva saime veedetud Kuressaares ja nii sama oldud, õhtul J-i sugulaste juures lõkke ümber oldud ning veel kella 4 ajal öösel räägitud ühiskonna ja poliitika teemadel.

Kui 23ndal sai Kuressaares käidud, väike SPA tehtud, sest ma, me oleme ikkagi linna inimesed ja meil on teatavad nudmised ja vajadused, mis peavad saama rahuldatud, siis 24ndast kujunes üldine mudaralli ja kui ma ei eksi, siis sai vist tervele Saarele tiir peale tehtud või siis vähemalt poolele kindlasti. Aga las pidid kõnelevad enda eest!

tuulik

Fallotsentrism Saaremaal

Aga jah, pikka aega ei taha enam Saaremaale minna, mitte ammugi veel telkima, kui siis ainult väiksele naudingule SPA-sse ja Pädastesse. Damn, viimasesse ei jõudnudki, kuigi lubatud sai. Aga suvi on veel ees.

Saaremaal

No nii teine hommik Saaremaal. Ei tegagi millest alustada. Nagu on mida kirjutada, kõike jälle ei saa kirjutada, sest raske on seda sõnadesse panna ja mõned asjad peavad jääma privaatseteks.

Koht, kus oleme on Valjala, J-i sugulaste juures, sellises armsas talus, kus koos on vana ja uus – antiik ja moderne. Plaan teha natukene füüsilist tööd, ei ole just nii välja näinud, nagu see olema peaks, pigem on mõnigatest asjadest ilusasti kõrvale hiilitud :D.

Eile sai käidud ka kahel kohalikul jaanitulel, hammas ikka veritse, (vaadatest neid tulemusi, millega minu blogini on jõutud või mis on olnud kõige loetavam teema, siis on selge mida ma öelda tahan). Vaadates neid inimesi seal, siis jah … tekkis tahtmine ümiseda Depressiivseid Eesti väikelinnu. Arvatavasti oleks seal jaanitulele peksa saanud ja toore jõuga oleks siis raha teenitud, pommides.

Saarde sõit kulges ilusasti. Rullnokad, kes Tallinn – Virtsu maanteel ja lõigul meist möödusid, seisid lõpuks ilusasti sadamas üldjärjekorras (vaata kahte kõige pikemalt järjekorda) ja ootasid. 50 EEK-i e-pileti eest oli ju palju maksta. Huvitav, kas kõik need rullnokad, kes meist mööda sõitsid, olid kuskilt depressiivsest Eesti väikelinnast, sest kõik nad sõitsid BMW-ga, mis on nende eluunistuseks olnud. IRW.

Esimest korda, kogu selle aja jookul, mis me oleme saares viibinud, sajab täna vihma. Depressiivne. Aga täna siis Kuressaarde ja väiksele SPA protseduurile. Johan SPA-sse!

PS! Pildi tulevad, kui olen mandril tagasi.
PSS! Mõned pildid siin

Pead lendavad!

Suur juht ja vaimne liider tuleb minuga täna rääkima, sellest, kuidas mul on läinud, kuidas mul läheb ja mida ma edasi teen ja teha kavatsen ja kuidas kavatsen.

See mis, minevikus, seda poleks ilus nagu torkida. Mis sa si**ast ikka torgid, läheb teine veel haisema. Aga jah, ega see meeldiv ei saa olema.

Juhul, kui ma kunagi enam ei kirjuta, siis mul lihtsalt pole enam pead. Samas on hea teada, et suur juht üldiselt ainult ise räägib ja seega ei pea mina midagi rääkima, lihtsalt kuulama ja noogutama ja kõik asjad heaks kiitma. Selle lihtsa asjaga peaks ju alati hakkama saama!

Homme Tallinna ja ülehomme juba Saaremaale.