Iguaani öö

Tennessee Williamsi Iguaani öö, Linnateater, reede õhtupoolik.

Oleks olnud veel rumm koolaga või veelgi parem – Mojito mu käes, oleks tunne ehedast Mehhikost olnud veeligi ehedam ja elavam.

Tennessee Williamsi tuntud näitemängu tegevus toimub 1940. aasta lämbel varasügisel mereäärses Mehhiko kolkakülas. Väikeses boheemlikus võõrastemajas kohtuvad inimesed, kelle elu on jõudnud ummikseisu ja kes visklevad nüüd emotsioonide kütkes sama meeleheitlikult nagu hotellipoiste poolt veranda külge seotud iguaan oma vabaduse eest.

Taaskord hea üks hea lavastajatöö Normetilt, suurepärane näitlejatöö Simmulilt ja teistelt. Kuigi jah, pean tunnistama, et kohati mängiti üle, reaalsuses sellist asjad on siiski raske leida või näha. Aga kes teab, ehk mõni reageeribki asjalde just selliselt.

Katkised inimsed oma emotsioonidega (katkiste emotsiooniga?), elu rakskustega võitlemas, soov armastada ja olla armastatud, usk millessegi meist kõrgemasse – lihtsad inimlikud soovid ja ihad.

Kel võimalus, mingu vaatama! Kohtume lämbel varasügisel, kui mitte enne!

Filed under: Isiklik , Iguaani öö, kultuur, Linnateater, teater

GEP …

… ehk, eile sai NO99s lõpuks ometi ära nähtu Garjatšije estonskije parni.

Tegelikult oli esialgne plaan ja soov minna hoopis Periklest vaatama, kuid näitleja haigestumise tõttu asendati eilene ja tänane Periklese etendus GEP-iga.

Pean tunnistama, et ma olen kuulnud vastakaid arvamusi, kelle meelest on GEP parem ja Perikles kehvem, kellele aga meeldis Perikles jällegi rohkem kui GEP. Ma ei kujunada ja ei ütle oma arvamust, kumb on parem või kumb on kehvem, enne välja, kui olen mõlemad etendused ära näinud. Ja ometigi ma oma suures sinisilmsuises ja aatelisuses usun, et mõlemad etendused on head. Oluline on ju etendust läbiv mõte ehk “rebu”.

GEPi “rebu”?

GEPi “rebu” oli algusest peale selgemast selgem – küsimus on rahvuse ehk eestlaste ja eestluse püsimajäämine. Demograafiline kriis, jätkuvalt suurem suremus, kui sündivus, mis on viinud meid olukorda, kus eestlased, kui rahvus, eestlus, kui rahvusliku identiteedi osa on kadunud, kus 50% rahavastiku liikmetest on pensionärid ning 50% on need, kes neid pensionäre ülal peavad.

Kuidas säilitada rahvuslik identiteet, eestlus, kuidas tõsta iivet?

Grupp mehi on leidnud tänaselel demograafilise kriisile lahenduse – k***ida nii paljude naistega, kui võimalik, teha neile lapsed ja nii tõsta Eesti iivet. Kuid kust leida tegijaid mehi ja naisi, kes on sellega nõus? Millised eetilised, vaimsed ja füüsilised võimed kerkivad esile?

Garjatšije estonskije parni näol oli tegemist igati hea ja suurepärase ühsikonna- ja sotsiaalkriitikaga tänasele Eesti demograafilise olukorra, perepoliitika, rahavstikuministri büroo suhtes, hoiakute suhtes, mis Meie ühiskonnas valitsevad ja mis siinset iivet õõnestavad.

PS! Etenduse lõpus loobitakse publiku sekka läbitorgatud kondoome, ärge neid nüüd küll ülesse korjake, kui Teil pole just plaanis iivet tõstma hakata!

Filed under: Isiklik , kultuur, NO99, NO99 teater, GEP, teater, Garjatšije estonskije parni, sotsiaalkriitika, ühiskonnakriitika, eestlus, iive, demograafia, rahvuslik identiteet

Päike soojem, taevas sinisem

Tõesti, täna oli väljas päike soojem ja taevas sinisem. Sama soe päike ja võib olla mitte nii sinine taevas oli täna ka Linnateatris mängitavas Dennis Potteri näidendis Päike soojem, taevas sinisem.

Kiitus lavastajale, Mart Kodritsale, kes suutis taas pakkuda väga hea elamuse.

Kui nüüd küsida, mis oli etenduse nn “rebu” ehk mõte, nagu välejndas ennast mu teatriõhtu kaaslane, siis kas polnud see mitte lapsepõlve rõõmud ja kurbus, hirm, seda eriti niivõrd keerulisel ajal, kui seda oli Teine maailmasõda ja võimuvõtlus omadave vahel, kes on “kõige kõvem”, seda ühest küljest, teisest küljest, aga inimsuhted ja omavahelised suhted. Või olen ma oma keerukuse tõttu suuteline leidma, ka etendusest, millel polegi nn “rebu” selle idee ja mõtte?

Filed under: Isiklik , kultuur, Linnateater, Päike soojem taevas sinisem, teater

Ohvrit mängides

Kui keegi arvab nüüd, et ma mängisin kuskil ohvrit, siis ta eksib. Võin käsi südamel vanduda, lubada või tõotada, et ma pole midagi sellist teinud. Käisin hoopis Linnateatris vaatamas Oleg ja Vladimir Presnjakovi Ohvrit mängides.

Vendade Presnjakovide näidend Ohvrit mängides on näidend moraalist, ilmalikust ühiskonnast ning Venemaa mahajäämusest. See on ühiskonna enesepeegeldus läbi iroonia. Kuriteo rekonstrueerimisel kasutatavast “ohvrist”, Venemaa politsei tööst, kultuuridevahelisest kokkupõrkest, suhtlemispsühholoogiast. See on näidend tänase Venemaa eneseiroonilisest peegeldusest. See on ühiskonnakriitika!

Aga kui ma olengi Presnjakovide näidendi ohver? Mart Koltise poolt lavastatud Ohvrit mängides ma vähemalt nautisin seda. Olin hea tüki ohver, mida läheks jälle ja jälle vaatama ja seda juba ainuüksi sel lihtsal põhjusel, et Linnateatri laval, kus harjunud nägema viimseni viimistletud näidendeid, oli too tükk vägagi värskendav, oma “lohakusega”.

Kohtumiseni Linnateatris!

Filed under: Isiklik , etendus Ohvrit mängides, kultuur, Linnateater, Ohvrit mängides, Oleg ja Vladimir Presnjakov, teater