Updated 10.11.2009

Eile sai leiba tehtud. Esimesed lähevad ikka metsa.

Tainas sai vist liiga paks, leib liiga vähe ahjus olla, sest seest olid mõlemad nätskeks jäänud. Ja leivad polnud üldsegi tumedad ka (vale jahu valik?) ja pealt jäid liiga krobelised. Äkki oli viga retseptis?

Igatahes … jõuludeks panin osa juuretist kõrvale ja siis peaks proovima ikka mustaleiba teha (kellelgi head retsepti on?).

Leivategu on Eesti uus rahvusspordiala! Minu kiitus selle massidesse toojale, Evelinile.

Poes käidud, rukkijahu ja pärm ostetud ning segatud ja kerkib, kerkib ilusasti, isegi liiga ilusasti, et see tõsi võiks olla.

Olen alati rääkinud, et väärtused on need, mis on inimestele olulised. Milles seisneb küll leivateo väärtus inimestele. Ehk on see osa meie identiteedist, oleme siiski talurahvas või on leivategu midagi püha (kuid, mis saab olla eestlaste jaoks püha, oleme ju maailmas kõige ebauskikuim rahvas), midagi, mille nimele oleme töötanud ja vaeva näinud.

Aga ma loodan, et juuretis kerkib ilusasti ning juba lähipäevil saab sellest omatehtud esimene rukkileib. Otsustasin, et teen alatuseks magusat rukkileiba pähklite ja rosinatega, jõuludeks lisame vürtsid ja pohlad.

Nii, lõpuks on kõik pildid, mis uue kujundusega ajaveebi enam ei sobinud, kustutatud.

Peaks nüüd vaid tegema viimased muudatused, lisama taas tagasi kõik sõbrad ja tuttavad ja muidu huvitavad ja siis oleks asjaga ühel pool. Aga jah, nagu ma juba varem ütlesin, siis magistratuuri kõrvalt on aega raske leida.

Avastasin ahastusega, et pean kaasaegse ühiskonna teooriate raames valmis kirjutama, või tegelikult pigem analüüsima ühe teadusartikli läbi – teemaks rahvusriik vs kodanikeriik.

See tuletas omakorda meelde, et üht pea nädalatagust küsimust: kas ma olen kujundanud oma seisukoha rahvusriigi vs kodanikeriigi teemal. Ja piinlikkusega pidin tunnistama, et ei, ma ei ole kujundanud oma seisukohta, aga ma ei poolda mõtet kodanikeriigist ja ei toeta selle ideed (olgu see kui tahes üllas või kui suur olgu Rainer Nõlvaku järgmise 1.mai aktsiooni eesmärk).

Tunnistan, et olen teadlik, et minu seisukohad ei või ühtida juhtivate sotsiaalteadlaste omadega ja see ei olegi taotluslik.

Luban, et täiendan lähipäevadel antut postitust ja kujundan oma seisukohta ning proovin vältida demagoogiat ja esitada argumendid.

See ütleb kõik! Kuigi ma peaks kirjutama usinalt järgmise sessiooni kodutöid, ei tee ma seda. Ma chillin, kuni on võimalus.

Aga nüüd hakkan asjalikkuks!

On kunagi öelnud, et mida vähem, seda rohkem. Minimalism on ikka ja alati moes. Seega, tänasest alates uus kujundus.

Avastasin, et pildid tuleks maha võtta või siis uuesti siia kuhugi ülesse laadida. Saaks ehk sobiliku suuruse. Lingid millele viitan, tulevad tagasi nagu ka kommentaarid. Kõik see võtab aga aega, sest magistratuuri kõrvalt ei jätku kuidagi aega.

Tuleb anda au valijatele! Valmisaktiivusus oli oodatust kõrgem ning ületas ka minu ootusi. Kella 21.08 ajal oli valimisaktiivsus 60,4%.

Valimisaktiivsuse niivõrd kõrge % pole üllatus, rasketel aegadel on valimisaktiivsus alati kõrgem, kui parematel. Vaadakem kasvõi varasemate aastate valimisaktiivust. Taasiseseisvusaja järgsel ajal, oli valmisaktiivsus kõrgem (nii 93l kui ka 96l valimisaktiivsus üle 50%), langus sai alguse majanduslike tingimuste paranemisega (99l49,8%; 2002 aasta KOV valmistel osalusaktiivsus 52,5% ning 2005 juba 47%, viimane ühlasi ka taasisesisvumisaja järgse perioodi KOV valimiste madalaim tulemus, samas olime sel ajahetkel majanduskavsu laineharjal liikumas) ning taaskord alustas tõusu majanduslanguse tingimustes. Ajad on rasked, vaadakem kasvõi töötute arvu kasvu riigis, eelarvekärpeid või üldisi trende (kuigi jah, maailma majanduses on majanduslangus asendumas majanduskasvuga).
Valimisaktiivsuse kõrge osalus % on tingitud kindlasti ka väärtuste muutusest ühiskonnas, mis algselt on tingitud majanduslangusest ja omakorda toonud kaasa väärtuste muutuse indiviidide seas. Juba Öö laulupeol oli selgelt näha, veelgi enam tunda, et muutused on toimumas, oluliseks said ühtekuuluvus ja kollektiivne identiteeditunne.

Mida võib järeldada tulemustest?

Tuleb tunnistada, et Tallinnas puhta töö teinud Keskerakond, on lähenenud õigesti. Valitsuserakondadel on arenguruumi, sest ilma venekeelse elanikkonna häälteta ei ole neil Tallinnas midagi teha. Seega tuleb leida viis, kuidas ja milliste küsimustega läheneda.
Loomulikult on Tallinnas tunda nn Pronksöö järellainet, venekeelne elanikkond on siiski seni solvunud, sest osa nende rahvuslikkust identiteedist, uhkusest, sai Pronkssõduri kõrvaldamisega kannatada. Vaadates retoorikat, siis Keskerakond pööras selle juba 2007.aastal enda kasuks.

Kui nüüd vaadata valimistulemusi maakonniti võib öelda, et valitsuserakonnad on esinenud hästi, väljaarvatud paari erandiga.

Tulles aga nüüd oma kodulinna, Haapsallu, siis tuled Reformierakonnale õnne soovida. Urmas Sukles on Haapsalus olnud läbi ajaloo populaarne ning tema populaarsus jätkub. Kuigi ainuvõimu nad ei saavutanud, sest tulemusi vaadates on võimalik mängida jõuvahekorrad ümber. Tänaste tulemuste põhjal julgeks väita, et Haapsalus saab olema Reformierakonna ja IRL-i (eksisin, koalitsioonilepe sõlmiti Reformi-, Keskerakonna) koalitsioon, kaasates ehk ka Sotsid.

Kuivõrd 2009.aasta KOV on hinnang valitsusele?

Kindel on vaid see, et neid tulemusi kasutab Keskerakond oma edasises poliitilises retoorikas ning väidab, et 2009.aasta KOV valimised on näide sellest, et kodanikud ei ole valituse tegevusega rahul. Ei tohiks tänastest tulemustest ennast heidutada last, oluline on suudetaks teha koostööd ning saavutada konsensus.
Tegelik hinnang valitsuse tegevusele ja käitumisele saabub alls 2011.aasta Riigikogu valimiste ajal. Siinkohal on passilik ehk öelda, et saavutamaks ning säilitamaks tänast valitsuskoalitsiooni, peavad Reformierakond ning IRL jõudma ja täima oma peamise lubaduse – EURO aastal 2011. Juhul, kui nad suudavad antud kriteeriumit täita, on nende võit pigem garanteeritud ning see võib omakorda tuua kaasa ja jõudude vahekorra muutuse 2013.aasta KOV valimistel.

Kuhu ja kuidas edasi?

Seega, kuigi Tallinnas tegi puhta töö Keskerakond, peavad valitsuserakonnad pingutama 2011.aasta Riigikogu valimste nimel.
On oluline, et ei kärbitaks eelarves ridu, mis mõjutavad vähemkindlustatud elanikkonna gruppe. Tuleb liikuda euro kursil, see peab olema osa poliitiliselt agendast. Sõnastada käegakatsutavad ja reaalsed eesmärgid, mitte rääkida eemärkidest ning tegevustest, mis ei ole reaalsed. On oluline, et kaasataks valmisplatvormide koostamisel kodanikke, see toob nad lähemale ning aitab kaasa “meie” tunde tekitamisele. Tähtis on debatt!

Jääma ootama 2011.aasta Riigikogu valimisi.

e-häletamisest on saanud vist Eesti uus rahvusspordiala, sest kõik jägivad, millal eelmine rekord purustatakse!

Kella 13:15 ajal oli ajalooline moment – 2009.aasta EP valimistel antud e-häälte arv oli ületatud. KOV valmistel oli selleks ajahetkeks oma hääle andnud 58 805 inimest. Veel samal minutil twittis Vabariigi Valimiskomison uudise, et eelmise e-hääletuse rekord on purustatud.

e-hääletamine on Eesti edulugu, see on meie innovatsiooni edulugu, millele kõik elavad kaasa, justkui Veerpalule tema medali püüdlusetes, unustades seal juures, et ID-kaarte on välja antud üle miljoni ning et mingi osa eestlastest elab digitaalses lõhes.

Eelmine tulemus on purustatud, aga millega me nüüd teda võrdleme?

Mõttekoja kolm soovitust, kuidas lähenevate KOV valimiste eel, langetada õige otsus!

Tänases ja ühtlasi viimases “Luurekeskuses” andis think-tank büroo PRAXIS juhatuse liige ning kodanikuühiskonna ja valitsemise programmi direktor Annika Uudelepp kolm head soovitust valimisotsuse langetamiseks.

1. Mine kindlasti valima, ära lase oma häälele raisku minna;
2. Vaadake lubadusi – kas need on vajalikud ja reaalsed ehk teostatavad;
3. Võrrelge varasemaid tegevusi.

Ehk siis minu tõlgendus sellest:

1. Minge kindlasti valima, sest teie häälele on “kaudne” kaal otsustamaks kohalikul tasandil. Osalege, sest see on teie võimalus kaasarääkida;
2. Vaadake lubadusi, kas need on vajalikud ja teostatavad, sest utoopilisi lubadusi oleme me kõik kuulnud ning jah, need ei teostu, need on ainult lubadused, sest selleks puuduvad kas võimalused või alatihti rahalised vahendid;
3. Võrrelge varasemaid tegevusi, kas nende varasemad lubadused ja teod lähevad kokku või mitte ehk kui tõsiseltvõetav antud kandidaat.

Läbi proovitud soovitused ning endagi kogemusest või öelda, et need aitavad. Riigikogu valimistel soovitan kõrvutada valmisprogramme ning võrrelda neid omavahel. Olgem analüütilised ja kriitilised ning seda kõik vaid parema valitsemiskultuuri nimel!

Tänase päeva poliitilises agendas on kaks teemat – üks lokaalse mõõtmega, teine globaalsega?

Alustame küsimusega, mille mõju on lokaalne – ehk täna istusid kolmandat korda koos Presidendi kärajad ja keskseks küsimuseks väärtused. Kui ma nüüd ei eksi, siis viimane Eesti Inimarengu Aruanne 2008, keskendub suuresti elukvaliteedi küsimustele, mis laimeas mõttes mõjutab ja kujundab meie hoiakuid, mis avalduvad omakorda meie väärtustes.

Vahele võiks pikkida ka Solarise avamise, mis jah, tuleb tunnistada, osutus ka Keskerakonna järjekordseks reklaamiks, sest avamisele oli kohale kutsutud ka ninasarvik isiklikult. Samas, ei ole sellele üritusel päevapoliitkas mingit muud kaalu, kui tegemist oli järjekordse Keskerakonna valmisüritusega (mida ametlikult eitatakse) ja loomulikult küsimus selle üle, kas ERR-i rahade eest, ikka tasub venade Rebaste ettevõtmist reklaamida?!

Globaalne küsimus on aga hoopis – kas Obama on Nobeli rahupreemiat väärt?

Kindlasti ei pea oma selleks välispoliitika ekspert, et öelda, et Obama, kes on vaid 9.kuud olnud maailma ühe ex-võimasima riigi riigipeaks, ei ole Nobeli rahupreemait väärt. Millesk anda rahupreemia mehele, kes ei ole midagi teinud, kes sõnadega on ehitanud city, kuid käega, mitte kärbsepesagi?!

Jah, Obama lubas oma kapaanias muutust ja uut lootust, ehk sammud ta sinna poole, aga seni ei ole ta midagi suutnud teha ja selle eest omistada talle nii kaalukas preemia – ei, kindlasti mitte. Arvestades, et nimekirjas oli neid, kes oleks seda märksa enam väärinud.

Daniel Vaariku ning Tarmo Jüristo klaviatuuri klahvide all on valminud “Lühike trolliküti käsiraamat” ehk kokkvõtlik tekst anonüümusest ja netikommentaaridest.
Danieli põhjendus, miks antud dokument koostatud sai on lihtne ja selege – küsimus on inimeste põhiõigustes, õiguses sõnavabadusele, mis on paika pandnud põhiseadusega.

Memokraadi blogis on Mart Parve ristinud dokumendi ka Targa Kommentaariumi Hartakas. Pole paha!

Neil, kel huvi dokumendiga lähmalt tutvust teha, vaadaku siia.

Facebookis, linkides dokumendi enda kontos, sai alguse väike diskussioon teemal netikommentaarid ja anonüümsus.

Toon siinkohal ära antud vestluse, lihsat selle pärast, kuhu me lõpuks jõudsime. Kirjapilt muutamata kujul.

UA: Huvitav. Pole ammu viitsinud on-line ajalehe kommentaare lugeda, ammugi mitte kirjutada. Valdavalt tarbetud, ehkki mõni on ka naljakas. Ja kas on olemas statistikat, oletagem, et seoses FB, tvitteri jmt pealetungiga on on-line lehekommentaaride hulk hakanud vähenema? FB-s oled ju nagu nii oma nime ja näoga, enamasti, ei mingit anonüümsust… Ning mõistlikku diskussiooni saab FB-s arendada, kui soovi. On-line ajalehe kommentaar tundub juba igandina:)

SH: Tunnistn, ka mina pole pikalt lugenud online kommentaare, pole huvi, sest teada on, et sisukat diskussiooni sealt ei leia.

Mis puudutab statistikat, siis seda võiks isegi küsida, kas midagi sellist on olemas, sest Air-L ja ECREA listidest küsitakse infot uuringute kohta päris tihit.

Mis puudutab FB-d siis jah, kuna päris tihiti võib olulisi uudiseid, artikleid näha FB-sse lingituna, siis jah, siin oma märksa lihtsam, kõik esinevad oma nimedega ning diskussiooni on lihtne tekkima. 

Aga selle statistika võiks siiski huvipärats küsida

LK: mina loen peamiselt neid uudiseid, mis puudutavad eelarvet, makse, seadusi jmt.
ja ei saa öelda, et nende teemade puhul sisukat diskussiooni kohe üldse ei oleks. eriti, kui lugeda Äripäeva veebis näiteks neid kommentaare, mis tulevad advokaatide, audiitorite ja maksunõustajate arvamuslugude peale – mõeldakse kaasa, vaieldakse vastu, argumenteeritakse.
ei saa öelda, et by default üldse keegi midagi sisukat ei kirjuta.

muidugi on olemas memokraadi poolt kirjeldatud kommijad, ja kõikide onlinede  peale on neid rohkem kui minu maitse välja kannatab. paraku toimub tõesti totaalne radikaaliseerumine ehk siis Statoili stardipaketist – liiter bensiini ja tikud – võib bensiini masu tingimustes rahulikult välja jätta. piisab vaid ühest tikust, et kõigele tuli otsa panna – artikli autorile, kogu meediale, valitsusele, ettevõtjatele, kaaskommijatele. just name it.”

SH: L, ma olen suga nõus, et loomulikult on neid teemasid, mille juures saab dikussioon tekkida ja samas mul ei ole midagi ka anonüümete kommetaaride vastu, sest tõesti, nagu Daniel mainib korduvalt, on tegemist siiki inimeste põhiõigusega, mis tuleneb juba ainuüki põhisedusest.

Aga loomulikult olen ma nõus ka sinu teise väitega, et piisab vaid tikust, et kõigele tuli otsa panna.

Samas ma tervitan antud kirjutist ja pean seda siiski väga vajalikuks ja oma siiras usus demokraatiasse, loodan, sellele dokumendile ka laiemat kõlapinda ühiskonnas.

LK: eh, mu komm on kuidagi kaotsi läind…

millest ma eelmisel nädalavahel Tartusse sõites ka Mart P-ga rääkisin – kommentaarides toimub radikaliseerumine. see on pagana äiriv. ehk siis mu kaduma läinud kommis olnud võrdlus, et klassikalisest Statoili stardipaketist võib bensiini masu tingimustes rahulikult välja jätta, sest piisab vaid ühest tikust, et korralik metsatulekahju tekitada.

samas ei saa seda nähtust labida abil välja juurida, nagu Daniel ka kirjutab.
Danieli poolt kirja pandu on kahtlemata väärt ja vajalik lugemine ja võiks mingite muutuste alguseks olla. aga ma olen üks igavene skeptik ;P

küsimus ei ole minu meelest pelgalt anonüümses kommenteerimises kui sellises, vaid ühiskonnas toimuvas, inimeste meelsuses, mis kommentaariumides ka peegeldub.

SH: Jah, su kommentaar on tõesti kuidagi kaduma läinud :S FB ma ütlen!

Aga selles osas olen ka sinuga nõus, et tänased kommentaarid peegeldavad paljuski ühiskonnas toimuvat ning inimeste meelsust. Kuid sellega on see lugu, et sõltumata sellest, milline on valitusus, milline on riigikord, on ikka neid, kellel jätkub ainult negatiivseid sõnu.

LK: Mardil oli selle kohta väga ea seletus – eestlastel puudub erinevalt paljudest rahvustest universaalne ühisosa, mis meid nö koos oiaks.
kui Mart nüüd siia satuks, võiks selle pika versiooni taasesitada : )
maitia, kas ta on sul sõbralistis : )

SH: Marti ei ole mu sõbralistis kui ma vaid teaks millist Marti sa muidugi mõtled

Selle ühisosa puudumise teooraias olen ma suga taaskord ühel meelel, küsimus on vaid, millest selle ühisoasa ouudumine tingitud on – kas see on kinni selles, et me tuleme sotsialismist või on selles süüdi eelnevate aastate majanduslikust edust. Kui see on tingitud meie ajaloolisest minevikust, siis jah, muutused ühiskonnas ei pruugi olla kiired, eriti veel, kui oli võimalus keksnduda muudele – materjaalsetele väärtustele, kui ühisosa loomisele.

Samas, kui ärkamisaja järgmselt on ühiskonnas ühisosa eksisteerinud, siis kas see on minetunud meie eelnevast heast olukorrast. Märkamsiaja järgselt tähendti ju ühiskonnas ühisosade esile kerkimist. Ehk on meil siiski see ühisosa olemas, küsimus on vaid selles, millised peavad olema tingimused, et see taas esile kerkiks.

Lugege kindlasti ka Sten Tammkivi postitust Memokraadis “Aitab trollidest: lahendused“.

Ehk, me jõudsime lõpuks välja ühiskondliku mõõtmeni – ühisosadeni! Edasist mõtlemis ainest mulle.