Rahvusriik vs kodanike riik vol 2

Väärtused ja veelkord väärtused

/…/ “Peale selle, et riigil peab olema võimekus enda kehtestamiseks omal maal, peab Eesti riigi ja inimeste vahel olema ühistele väärtustele tuginev lojaalsussuhe “. /…/ Demokraatia kindel kaitsmine ja vastastikune sallivus võiksidki olla eeldused, millele saaks rajada Eesti kodaniku-, mitte etnosekeskse riigiidentiteedi. /…/, tuleks tugevdada meie venekeelse elanikkonna seas usku Eesti demokraatiasse, vastandudes sõna ja teoga Putini-Medvedevi Venemaa autoritaarsetele kommetele. /…/ “Kõige paremaks eelduseks lojaalsuse tekkimisele on selge eristumine autoritaarsest ja imperiaalsest alternatiivist. /…/ (Lauristin 2009).

Ühtsetel väärtustel tuginev lojaalsussuhte Eesti riigi ja inimeste vahel? Kas tõesti puudub meie riigil suutlikus ennast kehtestada omal maal ning riigi ja meie inimeste vahel puudub lojaalsussuhe?

Riigi suutlikkus ennast kehtestada avaldub läbi seaduste ja selle läbi loodavate väärtuste või väärtushinnangute. Küsimus ei seisne mitte selles, kas riik suudab ennast kehtestada või mitte, vaid selles, kas selle riigi territooriumil elavad inimesed, rahvused aktsepteerivad neid seadusi või mitte ning seeläbi võtavad omaks väärtused või mitte. Olgu selleks kas rahvusriigi või kodanike riigi kontseptsioon – seadused on ja jäävad, need muutuvad vaid ajas ja ruumis. Kui riigi elanikkond ei ole nõus aktsepteerima talle riigi poolt pandud seadusi, kas peaksime siis igale etnilisele grupile kehtestama omad seadused, mis põhineksid neile omastel ja aktsepteeritavatel väärtustel? Tulemuseks oleks Paabeli torn ning ühistel väärtusel põhinev lojaalsussuhe riigi ja tema inimeste vahel oleks vaid unistus. Vaid rahvusriik kui selline, on suuteline tagama meile ühised väärtused ja seeläbi suurendama lojaalsust Eesti riigi ja tema elanike seas ja suhtes.

Tänane Eesti on liikunud oma taasiseseisvumise ajast alates rahvusriigi kontseptsiooni kohaselt ning seda demokraatlikus suunas, me oleme loonud ja kaitsnud oma demokraatlike põhi- ja alusväärtusi, me oleme loonud sallivust. See, kas ja kuidas see õnnestub või on õnnestunud, on omaette küsimus. Rahvusriigis on loodud kõik tingimused tugevdamaks siinse venekeelse elanikkonna usku demokraatiasse ning nii sõnades kui ka tegudes on pigem vastandatud Putini-Medvedevi ebademokraatlikule Venemaale.

Kuid keskne probleem ei seisne mitte niivõrd selles, kas me loome demokraatiat ja sallivust, vaid kõik seisneb väärtushinnangutes! Julgen siinkohal kahelda, et kodanike riigi kontseptsiooni rakendamine, suurendaks venekeelse elanikkonna usku demokraatiasse ja lähendaks neid ja looks sallivust ning samas – õõnestab ja süvendab lõhet siinse elanikkonna seas. Pigem on venekeelse elanikkonna usu puudumine meie demokraatiasse ning väärtustesse seotud mitte niivõrd ajaloolise taustaga vaid veneaegsete väärtushinnangute liiga tugeva mõjuga neile (juba viimased ligi 20.aastata). Ja enamgi veel, pigem peitub asja võti hoopis tahtes või õigemini selle puudumises, sest kui puudub tahe, puudub ka võimalus.

Järgneb

Filed under: Eesti, Poliitika & ühiskond , kodanike riik, rahvusriik

Milleks meile kummitempel?

Riigikogu on ikka ja jälle seostatud kummitempliga. Aga milleks see kummitempel?

Olen taaskord uurimas osalust ja kaasamist ning sel korral pidasin vajalikus uurida, kuidas Riigikogu komisjonid osalevad ja kaasavad? Kuigi portsess on tegelikult paigas ehk valitus esitab Riigikogule seaduseelnõu > määratakse juhtivkomisjonid > menetletakse RK komisjonides > loetakse ja hääletatakse läbi. Aga, kas RK-l on võimalik ühel või teisel kujul muuta seadust paremaks?

Mõeldud, tehtud! Fookusgrupi teema paigas, kuupäev ja kellaaeg samuti. Kuupäev langes aga kokku istungitevaba nädalaga. Saatsin siis RK komisjoni esimeestele ja aseesimeestele meili, et antku vastus, kas antud kuupäev sobib? Ja siis see tuli – põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde meil, milles komisjoni esimees teatab:

Lugupeetud kommunikatsioonijuhtimise I kursuse magistrant!

Ma ei pea võimalikuks ega vajalikuks enda osalemist Teie magistritöö valmimisele kaasaaitava fookusgrupi tegevuses, eriti Teie  poolt dikteeritud ajal ja tingimustel .

Edasistes õpingutes edu soovides,

Väino Linde

Ma olen sõnatu. Kas põhiseaduskomisjoni esimehe eesmärgiks, ei peaks olema mitte, kaasa aidata riigi, kui institutsiooni läbipaistvusele ja avatusele, parandada RK poolt vastu võetavate seaduste kvaliteeti, läbi kodanike ja huvigruppide kaasamise? Teine, minu jaoks veelgi kummalisem küsimus on, kas põhiseaduskomisjoni esimees, on valitud RK-sse mõnel muul põhimõttel või alusel, kui kõik teised.

Ja siinkohal, kas meil on vaja kummitemplit, mille põhiseaduskomisjoni esimees teatab, et ei pea vajalikuks osaleda küsimustes, mis puudutavad riigi avatust ja läbipaistvust, kvaliteetseimaid seadusi, seda läbi kodanike ja huvigruppide kaasamise ja osalemise või ei lähe kodanikud RK liikmetele korda, kuigi nende mandaat pärineb kõrgeima võimu kandjatelt – kodanikelt. Jään  ära ootama teise RK komisjonide esi- ja aseesimeeste vastuseid, sest vastasel juhul – milleks meile see kummitempel?

Siinkohal tuleb kiitust avaldada Euroopa Liidu asjade komisjonile ja nende esimehele.

Filed under: Eesti, Poliitika & ühiskond , kummitempel, osalus ja kaasamine, põhiseaduskomisjon, Riigikogu

Rahvusriik vs kodanike riik vol 1

Kas rahvusriik või kodanike riik? Kumba eelistada? Miks eelistavad ühed rahvusriigi ideed ja teised jällegi kodanike riigi oma?

Rahvusriiki, kui sellist, on kõige lihtsam iseloomustada läbi oma suunitluse kindlale rahvale, suveräänsel territooriumil, kus riigile on antud legitiimsus, nende ülesannete täitmiseks. Kodanike riigi idee, kui selline, seisneb idees, kus kõik selle riigi territooriumil elavad inimesed on antud riigi kodanikud.

Õiguskantsler Indrek Teder avaldas arvamust, et riik peaks liikuma kodanike riigi, mitte rahvusriigi suunas. Samal arvamusel on ka Tartu Ülikooli professor Marju Lauristin (Lauristin: Eesti poliitikat kummitab rahvuslik suletus). Minu arvamus: ei kodanike riigile ja jah rahvusriigile.

Rahvusriigi idee läbi rahvuse definitsiooni

Kodanike riigi idee, kui selline on üllas, sest selle käsitluse järgi on kõik antud riigi territooriumil elavad isikud, antud riigi kodanikud. Rahvusriigi idee, kui selline jällegi rahvus(t)e keskne. Ernest Gellner tõdeb, et rahvust, kui sellist on keeruline defineerida, võrreldes riigi defineerimisega. Jätame siinkohal riigi defineerimata ja vaatleme pigem Gellneri rahvuse definitsiooni. Gellneri arvates on üks võimalikest rahvuse definitsioonidest:

Kaks inimest on samast rahvusest ainult ja ainult siis, kui nad tunnustavad teineteise kuuluvust sellesse. Teiste sõnadega: rahvusi teevad inimesed; rahvused on inimeste veendumuste, kiindumuste ja kalduvuste kätetöö (nimetaks siinkohal kätetööd pigem kollektiivse veendumuste kogumina). Tavaline inimgrupp (näiteks mingi territooriumi elanikud või mingi keele rääkijad) saab rahvuseks siis, kui selle grupi liikmed kindlalt tunnustavad teatud vastastikuseid õigusi ja kohustusi üksteise suhtes neid ühendava kuuluvuse põhjal. Just see, et nad tunnustavad üksteist rahvuskaaslastena, muudab nad rahvuseks, mitte teised seda rühma muudest inimestest eristavad ühised omadused, ükskõik millised need ka oleksid (Gellner 2227).

Tuginedes Gellneri definitsioonile rahvusest, võime väita, et sõltumata sellest, millisest rahvusest siinsed kodanikud on, olgu nad eestlased või venelased, on neid ühendavaks territooriumiks Eesti. Siinseid reegleid tunnustavad siinsed kodanikud, sõltumata oma rahvusest. Juba ainuüksi see annab meile põhjuse rääkida siiski pigem rahvusriigist, kui kodanike riigist. Samas ehk on antud üldistus liigagi üldistav.

Eestlased vs venelased, rahvusriik vs kodanike riik

Prof. Marju Lauristin võrdleb oma artiklis rahvusriigi ideed, kui armastusabielu rahvuse, kultuuri ja keelega ning nende tingimuste segunemist teistele rahvustele omase kultuuri ja keelega, kui abielurikkumist, välistades sealjuures “heanaaberlikud suhted”, kus kõik osapooled väljuvad võitjatena.

Venekeelse elanikkonna jaoks on Eesti riik positiivsete emotsioonidega seotud eeskätt kui meeldiv elukeskkond: /…/ iseloomustatakse /…/ sõnadega avatud, puhas ja turvaline. /…/ Eesti riiki kõige vähem iseloomustavat hoolivus ja ühtsus. /…/ Eestis kasvanud ja koolis käinud vene noortele seostub Eesti riik negatiivsete, tõrjutust ja võõrandumist väljendavate assotsiatsioonidega: aeglane, külm, langev, ebasõbralik (Lauristin 2009).

MeeMa uuringust esitatud tulemused teevad küll murelikuks, kuid hoolivus ja ühtsus on kinni pigem väärtustes, kui rahvusriigi või kodanike riigi kontseptsioonides. Oleme ju globaalsele majanduslangusele eelnevatel aastatel teinud tööd ja rabelenud higimull otsa ees ainult omakasu nimel, unustades sealjuures nii hoolivuse kui ka ühtsuse. Ühtsustunnet sai esimestkorda tunda algatustes Teeme Ära 2008 või öölaulupeol Märkamisaeg, kus külg-külje kõrval, lauldi isamaalisi laule.

Jah, ma nõustun siinkohal prof. Lauristini seisukohaga, et venekeelse elanikkonna assotsiatsioonid on murettekitavad – aeglane, külm, langev ja ebasõbralik. Samas, ei saa siin süüdistada üksnes rahvusriigi jäika ideed, mis kaitseb keelt, kultuuri ja rahvust (kuivõrd üldse saame me rääkida rahvusest, millest on käinud üle nii taanlased, rootslased, sakslased kui ka venelased, kes on jätnud oma jälje nii rahvusele kui ka kultuurile, keelele jm) . Väitmaks, et venekeelse elanikkonna assotsiatsioonid on murettekitavad, ei ole kordagi antud artikli kontekstis vaadeldud, millise on siinsete venekeelt kõnelevate elanike väärtushinnangud. Murettekitavad assotsiatsioonid, ei seisne mitte üksnes ja ei saa alguse kriitikast valitsuse, siinse poliitika, kultuuri või keele suhtes, vaid saavad alguse siiski väärtustest, siinkohal valedest väärtushinnangutest, mis ei lange kokku üldlevinud arusaamadega õigusest ja kohustustest ning mille puudulikkus on hoopis tingitud erinevast ajaloolisest käsitlusest, kui rahvusriigi ideest, milles näevad süüd nii õiguskantsler kui prof. Lauristin

Kas rahvuse, keele ja kultuuri säilimine on võimalik ainult oma kodu võõraste eest lukus hoides? Kas «võõra verega» segunemine kodanikkonnas, kodanike erinevates keeltes mõtlemine ja kõnelemine on nagu abielurikkumine? (Lauristin 2009).

Kas Gellneri definitsioon rahvusest räägib segunemise, siinkohal nn abielurikkumise vastu? Ei, mitte sugugi, ta räägib ühtsetest väärtushinnangutest, mis vaadates laiemalt, kujundavad meid ja meie hoiakuid ühiskonna ja selle osiste suhtes. Probleem ei seisne mitte “võõra verega” segunemises kodanikkonnas, erinevates keeltes mõtlemises ja kõnelemises, vaid ühiskondlikes väärtustes, mida jagame me kõik. Nii rahvuse, keele kui ka kultuuri säilimine, on võimalik kaasates kogu kodanikkonda. Ja sealjuures, ilma liigsete järelandmisteta, mis omakorda lõhestaks ühiskonda veelegi enam. Küsimus ei saa olla ja ei saa jääda mitte üksnes venekeelse elanikkonna keskseks, just nagu õiguskantsleri seisukohavõtust Riigikogu ees ja prof. Lauristini artiklit lugedes, mulje jääb.

Järgneb

Filed under: Eesti, Poliitika & ühiskond , kodanike riik, rahvusriik

Tõsi ta on!

Tänase päeva poliitilises agendas on kaks teemat – üks lokaalse mõõtmega, teine globaalsega?

Alustame küsimusega, mille mõju on lokaalne – ehk täna istusid kolmandat korda koos Presidendi kärajad ja keskseks küsimuseks väärtused. Kui ma nüüd ei eksi, siis viimane Eesti Inimarengu Aruanne 2008, keskendub suuresti elukvaliteedi küsimustele, mis laimeas mõttes mõjutab ja kujundab meie hoiakuid, mis avalduvad omakorda meie väärtustes.

Vahele võiks pikkida ka Solarise avamise, mis jah, tuleb tunnistada, osutus ka Keskerakonna järjekordseks reklaamiks, sest avamisele oli kohale kutsutud ka ninasarvik isiklikult. Samas, ei ole sellele üritusel päevapoliitkas mingit muud kaalu, kui tegemist oli järjekordse Keskerakonna valmisüritusega (mida ametlikult eitatakse) ja loomulikult küsimus selle üle, kas ERR-i rahade eest, ikka tasub venade Rebaste ettevõtmist reklaamida?!

Globaalne küsimus on aga hoopis – kas Obama on Nobeli rahupreemiat väärt?

Kindlasti ei pea oma selleks välispoliitika ekspert, et öelda, et Obama, kes on vaid 9.kuud olnud maailma ühe ex-võimasima riigi riigipeaks, ei ole Nobeli rahupreemait väärt. Millesk anda rahupreemia mehele, kes ei ole midagi teinud, kes sõnadega on ehitanud city, kuid käega, mitte kärbsepesagi?!

Jah, Obama lubas oma kapaanias muutust ja uut lootust, ehk sammud ta sinna poole, aga seni ei ole ta midagi suutnud teha ja selle eest omistada talle nii kaalukas preemia – ei, kindlasti mitte. Arvestades, et nimekirjas oli neid, kes oleks seda märksa enam väärinud.

Filed under: Eesti, Poliitika & ühiskond, Välismaa , Nobeli preemia, Nobeli rahupreemia, Obama, Presidendi kärajad

Sotsiaalteadlased, esimene & teine Eesti!

Mind vaevad juba viimased paar nädalat küsimus – miks kõik esseed Martin Kala raamatutes (“Eesti mütoloogiad” & “Uued mütoloogiad”), sarjavad sotsiaalteadlasi, kes on rääkinud esimesest ja teisest Eestist?

Kas nende esseede autorid on pimedad, käivad klapid silme ees! Jummala eest, vaadake enda ümber ja te näete, et meil on esimene ja teine Eesti!

Filed under: Eesti, Isiklik , esimene ja teine Eesti, sotsiaalteadlased

Südamekutsed Baltikumile

Balti keti 20. aastapäeva puhul on ellu kutsutud aktsioon Balti ühtsuse jooks “Südamekutsed Baltikumile”.

Vaatasin huvipärast Balti ühtsuse jooksul osalejate statistikat. Näitajad oli üllatavad, eelkõige eestlaste madala osalusprotsendi osas ja pigem üllatavad lätlaste kõrge osaluse osas.

Registreerituid:

• Eestis 523
• Lätis 7766
• Leedus 178

Ja siit ka küsimus – mida näitab eelpool toodud riikide osalejate arv? Kas Eesti ja Leedu osalusaktiivsus on madal, sest meil on äkki demokraatia kriis või hoopis näitab Läti 7766 osalejat, seda et neil on demokraatia kriis. Või on küsimus väärtustes või sündmuste tähenduses ja kodanike ajaloolises mälus? Või võib kõiges süüdistada kõiges hoopis MASU, TÄPE-t ja PUPU-t?

Kui nüüd mõelda eelmise aasta augustikuule ja toimunud Öölaulupeole, siis võib tunnistada, et Balti jooksu osalusaktiivsus on ikka väga madal, vähemalt Eesti ja Leedu puhul. Samas, ei julgeks ma väita ei 2008. ja 2009. aastal on meil Eestis demokraatia kriis. Samas aga äkki viitab Lätlaste suur osalusportsent, jälle demokraatia kriisile. Aga Leedu madal osalus? Jätaks siinkohal viimase kahe riigi demokraatia võimalikel kriisidel spekuleerimise.

Või on küsimus hoopis väärtustes ja hoiakutes – kas eestlastele võis olla Märkamisaeg tähenduslikum, kui Balti kett? Balti kett oli kolme ikkagi kolme Balti riigi ühine üritus ja püüe iseseisvuse poole, Öölaulupidu, aga midagi, mis on oli oma, isiklik, personaalne. Ärkamisaja ja Märkamisaja öölaulupidude vahel on võimalik tõmmata ka selge võrdusmärk, samas kui Balti keti ja Balti jooksu vahel, seda sümboolset ning traditsioonilist tähendust, ei ole võimalik leida. Ketil ja jooksul on märksa suurem vahe!

Öölaulupeo fenomen võis olla samas põhjustatud ka 2008. aastal Gruusias asetleidnud sündmustest. Siinkohal tekib paratamatult küsimus, kas ja kui jah, oleks Gruusias sõda, kas Eestlaste osalusaktiivsus võiks olla kõrgem. Eeldades, et Märkamisaja niivõrd suur osalus oli ühest küljest tingitud, esilekerkinud väärtustest ja Gruusai sõjast, siis võiks jällegi eeldada, et osalusprotsent võiks tõesti olla kõrgem.

Ja nüüd ajalooline mälu – tuletades meelde sündmusi ajaloost, läks Eestil iseseisvumine kõige kergemini, järgens Läti ning kõige valulisemalt Leedul. Kas viimane võib põhjendada, leedukate madalat aktiivsust?

Või siiski, ehk ongi kõiges süüdi surutis, täitsa p****s või puhta p****s olek majanduses?!

Viimaseks – äkki on süüdi hoopis ajakirjandus, kes naudib hapukurgi hooaega, ega ei ole teemale piisavalt tähelepanu pööranud, vaid on keskendunud Arctic Sea teemadele näiteks.

PS! Kes on Valgevenst käinud mu blogi lugemas?!

Filed under: Eesti , ärkamisaeg, öölaulupidu, öölaulupidu Märkamisaeg, Balti ühtsuse jooks, Balti keti 20. aastapäev, Balti kett, Märkamisaeg, Südamekutse Baltikumile

Kas Venemaa on kuulutamas uut sõda?

Ei pea olema välispoliitika ekspert või suurem asjatundja, et hinna Venemaa eilset sammu ning selle võimalike tagajärgi.

Eile Venemaal vastuvõetud seadusemuudatus, mis lubab kasutada ja rakendada sõjalist jõudu on kodanike kaitseks, peaks muretsema panema meid kõiki. Piisab vaid, kui tuletame meelde 2008.aasta sündmusi Gruusias, kus Venemaa rakendas sõjalist jõudu Gruusia vastu, just sama põhjendusega.

Eestil ja teistel Balti riikidel on põhjust tunda muret, sest arvestades kasvõi vene kogukonna suurust Eestis ning aeg ajalt kostvat kriitikat valituse suunas või vastupidi Venemaa kriitikat Eestis suunas, ei või ja ei saa kindel olla, et sama põhjendusega ei võida rünnata Eestit, Lätit või Leedut.

Kas siikohal on Eesti kuuluvusest NATO-sse ka reaaalselt kasu, kui Venemaa otsustab, et peaks oma kodanike kaitseks välja astuma ja ründama Eestist. NATO loosung on vähemalt julgustav, väites, et rünnates allianssi liiget, on see rünnaks kogu allianssi vastu.
Jääme lootma, et Venemaal on piisavalt mõistust ja tahet ajada asju dipolmaatiliselt!

Soovitan siinkohal lugeda Riigikogu liikme ja Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe Marko Mihkelsoni blogi postitust “Kremli seaduseparandus ohustab naabreid“.

Filed under: Eesti, Poliitika & ühiskond, Välismaa , Baltikum, Eesti, NATO, sõjaline jõud, Venemaa

Kas uus ärkamisaeg?

Euroopa Parlamendi valmised on möödas. Tulemustes polnud küll midagi üllatavat, kuid on õige aeg teha analüüse ja mõelda selle üle, mis läks valesti, mis läks õigesti ja kuidas edasi!

Valimistulemustest üldisemalt

EP valmistel osales 43,9% hääleõiguslikust elanikkonnast, ületades sealjuures isegi EU27 kesmise valmisaktiivsuse – 43,1%. Iseenesest hea näitaja, sest väitmaks, veel paljude lisatingimuste olemasolul, on meil demokraatia, on eelduseks, et valimas käib üle 30% valimisõiguslikust kodanikest. Vaid kuues riigis jäi osalusportsent alla 30%.

Kuidas läks meil?

Valmistulemuste avalikustamine Eestis ei pakkunud üllatusi. Eks ennustusi oli mitmeid, kuid keegi poleks uskunud, et esialgsete tulemuste avalikustamise järgi, et mandaadid just nii jaotuvad, nagu nad sel hetkel jaotusid. Peale keskkööd, oli toimunud tulemustes aga muutus. Esialgu mandaadist ilmajäänud Sotsiaaldemokraatlik Erakond sai siiski ühe mandaadi.
Suurima üllatuse pakkus üksikanditaat Indrek Tarand, vähemalt saadud häälte poolest, sest alljäämine Keskerakonnale oli vaid napp. samas ei pakkunud tarandi niivõrd ülekaalukas võit mingit kahtlust, sest tõesti, oli ka minul neid tuttavaid, kes teatasid, et nende ainus valik on Tarand. Põhejendusi oli sama palju, kui Tarandil hääli.

Mida sellest kõigest väljalugeda?

Mida sellest kõigest väljalugeda võib? Ennekõike seda, et tegemist poli protestihäältega, et kuigi tegemist oli kinniste nimekirjadega, olid need suuresti ikkagi isikuvalmised, sest kui mulle ikka keegi ei meeldi, siis ma hääletan kellegi teise vastu, ilma, et keegi oleks viitsinud või tahtnud tutvuda erakondade platvormidega. Mis kõige õõvastavam siinkohal, tegemist polenud mitte Euroopa Parlamendi valmistega, seda peegeldasid ka paltvormid, vaid kohalike küsimustega, mis tulevad päevakorrale alles KOV-ide valmistel. Euroopa küsimused ja asjad olid vajunud justkui mülkasse!
Kas tegemist on uue ärkamisajaga, kus pead on tõstnud noored valijad? Kas nende noorte hääl avaldub vaid protsestihäältes?

Filed under: Eesti, Poliitika & ühiskond , Euroopa Parlament, valimised

EP Elections

Have you already participate in EP Elections? If not, then go and make your own choice of 7 June!

Tomorrow evening we will know who will represents Estonia in EP. I have heard that many of Estonians is giving them votes for Indrek Tarand.
Will see tomorrow who get in EP or who will stay in Estonia. I’ll bet it would be quite interesting evening.

My critical question – how high or low will be the participation % in Estonia? In a good hope into democratic society, I hope that participation % will be over 30%. In this case we can talk that in Estonia is democracy, otherwise we have a problem! Actually, participating in elections is one of the only way to show our power over government and or opinion.

So let’s take a chance and participating in EP Elections of 7 June!

Filed under: Eesti, In English, Poliitika & ühiskond , 7 June, election, EP, EP Elections, EP Elections 2009, EP Elections of 7 June, European Parliament, power, voting

Ausad valimised?

EP valmised on alanud. Tänasest, so 28.maist kuni 3.juunini on võimalik Eesti eduloo, ID-kaadri kaudu osaled eelhääletusel.

Mina andsin juba hommikul 9:02 oma hääle ära ja olen oma valikuga rahul. Jään kindlaks oma neile, keda lati olen valinud. Samas erakondade/kanditaatide platvormidega olin eelnevalt põhjalikult tutvunud. Aga see selleks.

Peamiseks küsimuseks on, kas ausad valimised on ikka nii ausad, kui paistavad? Keskerakond teatas paari nädala eest, et püstitab 20 e-hääletuse telki, kus tutvustatakse e-hääletust! Nüüd teatasid, et toovad valijad kohale! Kriitiline küsimus siinkohal oleks – kas selline tegevus on ikka kooskõlas heade ja ausate valmimis tavadega? Vabariigi Valimiskomisjon on lubanud igathes Keskerakonna algatust kontrollida.

e-Hääletamise he atava siin.

Election for EP has started! Today, on the 28th of May till 3rd of June is possible, at least in Estonia use ID-card for participate in pre elections.

I’ll give my vote at 9:02am and I’m fine with my choice. Pre work was done so I was quite confident in my choice.

But my critical question is: are thous election fair elections? Keskerakond announced few weeks ago that they will put up 20 tent to present e-election. Now few days or was it yesterday they announced that they will bring also voters with bus into tents. So what next?

Good practice in e-voting here.

Filed under: Eesti, In English, Poliitika & ühiskond , ausad valimised, e-valimised, e-voting, election, EP election 2009, EP valimised 2009, fair election, valimised