Ilus, lausa hingematvalt ilus, aga vastuoluline olümpia!

Ilus, lausa hingmatvalt ilus on 2008.aasta olümpiamängude avatseremoonia Hiinas! Tekib lausa soov ise kohal olla!

Samas, keegi peab tööd ka tegema, aga õnneks ei ole keelatud tööajal televiisori vaatamine. Loodetavasti tööandja mõistab ja kui ei mõista, siis on jama lugu küll, mina vaatan igatahes. Andku kasvõi kinga!

Hiina kultuur on rikas oma tradistioonide ja kommete poolest ja seda kõik peegeldub vastu ka avatseremooniast. Tseremoonia on võimas, efektide rohke ning visuaalselt lausa suurejooneline. Rohkete ja ilusate tervitustega “Welcome my friend(s)“. Samas, sellele vaatamata, on ja jääb nendele olümpiamängudele märk külge! Märk, mida vaevalt keegi kergelt unustab, inimeste jalooline mälu ei ole lühike ja ühel või teisel kujul saab see talletatud ajalooraamatusse.

“Üks maailm, üks unistus” on selle aastatse olümpiamängude loosung! Sellest slogan‘ist õhkub kõike seda, mida Hiina ei ole! Üks maailm, üks unistus kõlab justkui unistus rahust ja harmooniast, sellest, millest kõik ühiskonna teoreetikud, missid ja missisid, rikkad ja vaesed ei unistaks! Või siis sellest, et kõik me oleme üks, olümpia, on see, mis meid ühendab!

Hiina aga on seni käitunud just täpselt vastupidi, hävitanud ja püüdnud takistada seda “unistust” unistust vabadusest ja sõltumatusest. Milles Tiibet süüdi on? Kas kellegi püüdlus vabaduse ja sõltumatuse poole pole see, mille poole püüdelda ja püüdlusi toetada, pigem kaikaid kodaratesse loopida ja takistada igati teiste ootusi!

Free Tibet!

Need, kes tahavad toetada ja avadaldada toetust Tiibetile, peaksid lugema noorpoliitiku Silver Meikari blogi.

Uudiseid Pekingist saate lugeda siit ja vaadata lives siit.