Kolmandat aastat 22!

Alljärgnev postitus on depressiivne! Kui kellelegile valmistab see probleeme, tekitab identiteedi kriisi, sest ta ju on depressiivsest Eesti väikelinnast, või tal on allergia sõna “depressiivne” vastu, siis palun ärge lugege seda postitust, sest see võib mõjuda Teile depressiivselt! Irw, aga Te ei lähe ju mulle korda!

Igathes, kell on tiksunud nii palju tunde täis, et ma võin nüüd ametlikult öelda, et ma olen kolmandata aastat järjest 22! Ja kavatsen nii olla järgnevad viis aastat veel. Ja pealegi oli tgemist vaid numbrilise muutusega, aga ise küll midagi sellist ei tunne.

Mis sulle juures depressiivset on? Tahad ma ütlen, kuigi see Sind ei tegelikult mitte üldse ei koti – ma olen veerand sajandust vana! Ja 30neni on veel ainult viis aastat! Ja kui ma oleks Villu, siis ma tapaks ennast ära 30selt. Irw, aga ma ju ei ole!
Jah, aeg on kuidagi liiga kiiresti möödunud läinud või mida iganes. And I don’t like it!

Põhimõtleiselt ootan ma kahelt inimeselt õnnitlusi, ülejäänutelt olulistelet ehk perelt olen ma selle kätte ja teistelet on tore neid saada, kuid kaks inimest annavad asjale erilise tähenduse. Või vähemalt ma siis tunnen ennast kuidagi paremini. J näen juba täna ja R lubas helistada! Sellest mulle piisab. Ikkagi kaks olulist inimest minu jaoks. Üks olevikust, teine minevikust. Ja sõpradega saan juba õhtul koos olla!

Ja eile siis oli tõehetk – ma olen igav, ei ole särav isiksus! Tore! Aga see ei koti ju mind, mind ei koti ju teiste arvamused minust. vastasel juhul ma ei saaks eladagi. Aga teada tahaks ikka väga, kes kurat Sa oled! Ja kust Sa üldse mu blogi aadressi said. Kuid peamine, kes Sa oled? Ma ei ole mitte sugugi pahane ära seda arva!