Aljoša ja propaganda

ETV, neljapäev 01.05.08 - dokumentaalfilm Aljoša, režissöör Meelis Muhu.

Vahetult peale aprilli rahutuste aastapäeva ning vahetult enne 9.maid, tõi ETV meid tagasi eelmise aasta sündmuste juurde ja selle juurde, mis oli eelmise aasta sündmuset kujunemise lähemateks ja kaugemateks põhjusteks.
Materjal oli mahlakas, tõeliselt mahalaks!

Kahjuks pole jõudnud ma läbi vaadata Urmas E. Liiva Pronksöö: Vene mäss Tallinnas DVD, saaks materjale omavahel võrrelda vähemalt. Aga see selleks.

Mulle meeldib Meelis Muhu käsitlus rohkem. Seda selle tõttu, et vähemalt vaadates ETV-st filmi ja võrreldes seda Urmas E. Liivi filmi materjaliga, kes kasutas Kanal 2 materjale, siis mäletatavasti oli Kanal 2 sündmuste kajastus liiga emotsionaalne, isegi kallutatud. See on see, mida ei tohiks, mitte ükski kanal ega ajakirjandik endale lubada, sõltumata olukorrast. Proovin leida selle aja ja vaadata ka Pronksöö ära. Seda on mul audiovisuaalses kommunikatsioonis nii kui nii vaja ning saaks luua endale ideaalse võrdluse.

Emotsionaalselt on ilus vaadata filmi lõppu - Vene sõjaväelane, kelle arvates oleks ammu juba olnud Aljoša koht seal (too tegelene jookseb ka varem läbi, üks lõpp positiivne inimene), kus ta on ning papide omavaheline vaidlus selle üle, kas üks või teine koht on õige või mitte. See emotsionaalne lõpp oli kuidagi südant soojendav, just arvamus, et see on see õige koht.

Kindlasti pena uurima, kas on võimalik ka Meelis Muhu filimi kuskil osta või mitte.

Aga see selleks.

Mis mind hoopis mõtlema pani seda filimi vaadates polnud mitte see, kas on tekkinud dialoog ühiskonnas, kas ühiskonna valupunktid said avalikkuse ette ja avalikkuse leiema aruetelu objetiks toodid või mitte, vaid hoopis see, kuidas saaba lasta mängida väljakujunemata indiviidide mõttemaailmaga ja arusaamadega?! Vastutustundetu on vaadata neid õpetajaid ja kasvatajaid, kes viivad oma “võsukused” Pronkssõduri juurde, kasvatases nii noortes, väljakunemata indiviidides, kes ise ei ole suutelised analüütiliselt ja ratsionaalselt mõtlema, hoiakuid, mis ei tule kasuks ei riigile endale aga ka endile.

Ma ei ütle, et dialoogi ühiskonnas pole vajalik, ma ei vaidle vastu oma õppejõule, ma ei eita, et pronksöö tõi nähtavale ühiskonna valupinktid, kuid ma ei pea õigeks manipulatsiooni väljakujunemata isiksute arvel, keda Vene propaganda masina ette rakendada!