Infoühiskonna üle diskuteerida on arukas, on tegemist ju Eesti ühe edukaima arengulooga, Eesti edulooga ning mainekujundusega läbi aegade. Kuid pigem jätab antud blogi analüüsi võime soovida. Pigem eeldaks seda, et diskuteeritaks uute võimaluste üle, kui olemasolevate efektiivsuse ja kasutusmugavuse üle või selle üle, kuidas ja mida peaks kasutama. Õilis oleks loota, et kõigil ametnike oleks aega suhelda kodanikega, aga utoopiasse ei maksaks laskuda ja arutelu selle üle peaks olema enne kõike realistlik ja põhinema statistilistele andmetele.
Samas soovin Agole edu rääkimaks kaasa e-Riigi küsimustes!
Eestis on seni kaks õnnestunud muusikalist projekti – esimene neist on Dagö ja teine neist on HU? Ja HU? meeldib mulle ja lausa väga meeldib! Ja ikkagi ei saa ma neist Eesti depressiivsetest väikelinnadest aru, kes tagajalgadele on tõusnud ning kes leiavad, et HU? neid oma looga mõnitab, solvab või alandab.
Mina elan ka depressiivses Eesti väikelinnas, kuid puudutatuna ennast küll ei tunne!
Homsest algab minu suvi! Viimast päeva tööl, Tallinna, sõbra sünnipäevale, kes Austraaliasse ära lendab ning kellele heaks kingituseks oleks Lonly Planeti Austraalia reisigiid ning pühapäeval toredate inimestega Pärnusse suvitama. Aussibumi ujukad jalga, kaamera kaasa ja peesitama ning pildistama.
Ühesõnaga, minu suvi algab sel aastal meeldivamalt, kui varasematel ja siis läheb muidugi raskeks, sest jah, ma pean sel semestril veel valmis kirjutama kolm kodutööd + eriti suure seminaritöö, millest, ma kavatsen pikemalt rääkida ja kirjutada siis, kui see mul valms saab. Ei tahaks küll Pillele pettumust valmistada, aga nagu tundub, et see seminaritöö ei taha kuidagi valmida. Sellepärast siis ka üle pika aja mu esimene õppepuhkus.
Esimest korda osalesin fotokonkurssil ja koheselt ka joppas! Nimelt valiti mu töö 20 parima hulka fotokonkussil Sahinad Öös ja seda saab näha Tartu Ülikooli raamatukogu fuajees, kui ma nüüd ei eksi.
Pentaxi omal nii hästi arvatavasti ei lähe! Aga tuleb tunnistada, et julge peale hakkamine on pool võitu!
Saaks nüüd kuidagi sellele seminaritööle ka jalad alla!
Nii, Pärnust tagasi, pilk peale heidetud, rannas käidud, kuid mitte küll päevitamas ja ujumas, kuigi jah, Pärnus oli ilm märksa soojem, kui Haapsalus. Oleks olnud veel soojem oleks vees olnud kah! Steffanis söömas käidud ja tagasi Haapsallu. Pluss sissejuhatus sellesse, kuidas autot juhtida (ja seda kõike Audi TT-ga).
Ning loomulikult ie jätnud ma oma mänguasju koju, ehk siis mu kaamera oli minuga ja nii üht koma teist sai pildistatud. Vähemalt natukenegi sai, kuigi jah, mõtted ja kõike muud asjad olid mujal ja seda kõike loomulikult põhjendatult.
Nii ja nüüd ootame suvist ilma, et taas Pänusse saada! Päikest!
No nii, nüüd on siis selge, kust see kuradi spämm tuleb! Niipea, kui võimaldasin otsingumootoritel läbi märksõnade oma blogi otsida ja leida, niipea hakkas pritsima ka spämmi (tavaliselt pritsin ma sappi, see kord pritsitakse spämmi minule). Aga WordPress võiks lõpetada vähemalt nende spämm kirjade edasi saatmise mu meilile, teaitusega, et teile on uus kommentaar.
Mis ma nüüd peaks ütlema?! Sähh sulle, kas sellist infoühiskonda me tahtsimegi? Aus küsimus ju.
Nii pildistamas on käidud! Võiks lugeda lausa tehtuks ja homme loodetavasti oma kalliga Pärnusse. Sain nädala alguses ka positiivse uudise, et alates 2.juunist algab mul Tallinnas kaua oodatud fotokool. Igal esmaspäeval!
Aga nüüd vaatame Eurovisiooni lõpuni, kuigi võitja on juba teada. And the winner is Russia! Seega järgmisel aastal … hmm, jätan vahele!
Anna ka Sina oma digiallkiri ja aita nii kaasa maailmarekordi sündimisele. Aita teadvustada ja tunnustada Eestit, kui riiki, kus koguti enim digitaalallkirju ühele digitaaldokumendile!
Teadmine, sellest et homme hommikuks oled sa tagasi kodumaal, teeb seest soojaks ja veelgi enam, teadmine Sinu olemasolust ja lähenvats suvest ning sellest, et saan selle Sinuga veeta … hmm see on teavalik.
Mäletan, kui oma esimese blogiga alustasin, oli eraelu diskursus, kui sõimu sõna. Mul lihtsalt polnud seda ja nüüd, nüüd üht äkki on kõik olemas. Ohh jah, see on ikka nii hea tunne.
Igathes, ma tean, et Sa loed mingil hetkel seda blogi, siis on teadmiseks, et olen järgneval kahel päeval, so neljapäeval ja reedel koolitusel Altmõisas ja kommunikatsioon online keskkonnas on veidi keerulisem, kui tavaliselt, kuid hommikused sõnumid on garanteeritud!
Just selline mulje jäi Eesti esinemisest Eurovisiooni laval.
90-ndate alguses laulis Eesti ennast vabaks, kogus tuntust Eurovisiooni lavalaudadel ja suured kuntstnikud tõid tunnustust laiast maailmast tänu kvaliteet muusikale, suurele ja ilusale kuntstile. Nüüd aga on Eesti endale vee peale tõmmanud! Eesti esinemist saatsid läbisegi ovatsioonid ja “buu buu buu” hüüdeded.
Järjest enam tundub, et Eurovisioon, kui selline on ennast ammendanud, koosnedes Balkani riikidest, suuresti endisest Idablokist, kes mingil hetkel lahku löönud ja iseseisvunud riikidest. Tean, et seda on ehk silmakirjalik väita, kuid Eurovisioon peaks olema siiski Euroopa keskne, koosnema riikidest, kes kuuluvad Euroopa Liitu, kaua sa kannatad seda “naabrilt naabrile” hindamist?! Muusikast, kui sellisest on asi kaugel, pigem on see, mis Eurovisiooni lavadel toimub poliitika, vennasrahvaste poliitiline üritus.
Ja neid nutulaule ei taha ka kuulda! Eks näis mis tänane õhtu toob, kuid ennustan, et Eesti edasi ei saa.
Viimased kommentaarid