Kas rahvusriik või kodanike riik? Kumba eelistada? Miks eelistavad ühed rahvusriigi ideed ja teised jällegi kodanike riigi oma?
Rahvusriiki, kui sellist, on kõige lihtsam iseloomustada läbi oma suunitluse kindlale rahvale, suveräänsel territooriumil, kus riigile on antud legitiimsus, nende ülesannete täitmiseks. Kodanike riigi idee, kui selline, seisneb idees, kus kõik selle riigi territooriumil elavad inimesed on antud riigi kodanikud.
Õiguskantsler Indrek Teder avaldas arvamust, et riik peaks liikuma kodanike riigi, mitte rahvusriigi suunas. Samal arvamusel on ka Tartu Ülikooli professor Marju Lauristin (Lauristin: Eesti poliitikat kummitab rahvuslik suletus). Minu arvamus: ei kodanike riigile ja jah rahvusriigile.
Rahvusriigi idee läbi rahvuse definitsiooni
Kodanike riigi idee, kui selline on üllas, sest selle käsitluse järgi on kõik antud riigi territooriumil elavad isikud, antud riigi kodanikud. Rahvusriigi idee, kui selline jällegi rahvus(t)e keskne. Ernest Gellner tõdeb, et rahvust, kui sellist on keeruline defineerida, võrreldes riigi defineerimisega. Jätame siinkohal riigi defineerimata ja vaatleme pigem Gellneri rahvuse definitsiooni. Gellneri arvates on üks võimalikest rahvuse definitsioonidest:
Kaks inimest on samast rahvusest ainult ja ainult siis, kui nad tunnustavad teineteise kuuluvust sellesse. Teiste sõnadega: rahvusi teevad inimesed; rahvused on inimeste veendumuste, kiindumuste ja kalduvuste kätetöö (nimetaks siinkohal kätetööd pigem kollektiivse veendumuste kogumina). Tavaline inimgrupp (näiteks mingi territooriumi elanikud või mingi keele rääkijad) saab rahvuseks siis, kui selle grupi liikmed kindlalt tunnustavad teatud vastastikuseid õigusi ja kohustusi üksteise suhtes neid ühendava kuuluvuse põhjal. Just see, et nad tunnustavad üksteist rahvuskaaslastena, muudab nad rahvuseks, mitte teised seda rühma muudest inimestest eristavad ühised omadused, ükskõik millised need ka oleksid (Gellner 2227).
Tuginedes Gellneri definitsioonile rahvusest, võime väita, et sõltumata sellest, millisest rahvusest siinsed kodanikud on, olgu nad eestlased või venelased, on neid ühendavaks territooriumiks Eesti. Siinseid reegleid tunnustavad siinsed kodanikud, sõltumata oma rahvusest. Juba ainuüksi see annab meile põhjuse rääkida siiski pigem rahvusriigist, kui kodanike riigist. Samas ehk on antud üldistus liigagi üldistav.
Eestlased vs venelased, rahvusriik vs kodanike riik
Prof. Marju Lauristin võrdleb oma artiklis rahvusriigi ideed, kui armastusabielu rahvuse, kultuuri ja keelega ning nende tingimuste segunemist teistele rahvustele omase kultuuri ja keelega, kui abielurikkumist, välistades sealjuures “heanaaberlikud suhted”, kus kõik osapooled väljuvad võitjatena.
Venekeelse elanikkonna jaoks on Eesti riik positiivsete emotsioonidega seotud eeskätt kui meeldiv elukeskkond: /…/ iseloomustatakse /…/ sõnadega avatud, puhas ja turvaline. /…/ Eesti riiki kõige vähem iseloomustavat hoolivus ja ühtsus. /…/ Eestis kasvanud ja koolis käinud vene noortele seostub Eesti riik negatiivsete, tõrjutust ja võõrandumist väljendavate assotsiatsioonidega: aeglane, külm, langev, ebasõbralik (Lauristin 2009).
MeeMa uuringust esitatud tulemused teevad küll murelikuks, kuid hoolivus ja ühtsus on kinni pigem väärtustes, kui rahvusriigi või kodanike riigi kontseptsioonides. Oleme ju globaalsele majanduslangusele eelnevatel aastatel teinud tööd ja rabelenud higimull otsa ees ainult omakasu nimel, unustades sealjuures nii hoolivuse kui ka ühtsuse. Ühtsustunnet sai esimestkorda tunda algatustes Teeme Ära 2008 või öölaulupeol Märkamisaeg, kus külg-külje kõrval, lauldi isamaalisi laule.
Jah, ma nõustun siinkohal prof. Lauristini seisukohaga, et venekeelse elanikkonna assotsiatsioonid on murettekitavad – aeglane, külm, langev ja ebasõbralik. Samas, ei saa siin süüdistada üksnes rahvusriigi jäika ideed, mis kaitseb keelt, kultuuri ja rahvust (kuivõrd üldse saame me rääkida rahvusest, millest on käinud üle nii taanlased, rootslased, sakslased kui ka venelased, kes on jätnud oma jälje nii rahvusele kui ka kultuurile, keelele jm) . Väitmaks, et venekeelse elanikkonna assotsiatsioonid on murettekitavad, ei ole kordagi antud artikli kontekstis vaadeldud, millise on siinsete venekeelt kõnelevate elanike väärtushinnangud. Murettekitavad assotsiatsioonid, ei seisne mitte üksnes ja ei saa alguse kriitikast valitsuse, siinse poliitika, kultuuri või keele suhtes, vaid saavad alguse siiski väärtustest, siinkohal valedest väärtushinnangutest, mis ei lange kokku üldlevinud arusaamadega õigusest ja kohustustest ning mille puudulikkus on hoopis tingitud erinevast ajaloolisest käsitlusest, kui rahvusriigi ideest, milles näevad süüd nii õiguskantsler kui prof. Lauristin
Kas rahvuse, keele ja kultuuri säilimine on võimalik ainult oma kodu võõraste eest lukus hoides? Kas «võõra verega» segunemine kodanikkonnas, kodanike erinevates keeltes mõtlemine ja kõnelemine on nagu abielurikkumine? (Lauristin 2009).
Kas Gellneri definitsioon rahvusest räägib segunemise, siinkohal nn abielurikkumise vastu? Ei, mitte sugugi, ta räägib ühtsetest väärtushinnangutest, mis vaadates laiemalt, kujundavad meid ja meie hoiakuid ühiskonna ja selle osiste suhtes. Probleem ei seisne mitte “võõra verega” segunemises kodanikkonnas, erinevates keeltes mõtlemises ja kõnelemises, vaid ühiskondlikes väärtustes, mida jagame me kõik. Nii rahvuse, keele kui ka kultuuri säilimine, on võimalik kaasates kogu kodanikkonda. Ja sealjuures, ilma liigsete järelandmisteta, mis omakorda lõhestaks ühiskonda veelegi enam. Küsimus ei saa olla ja ei saa jääda mitte üksnes venekeelse elanikkonna keskseks, just nagu õiguskantsleri seisukohavõtust Riigikogu ees ja prof. Lauristini artiklit lugedes, mulje jääb.
Järgneb
Viimased kommentaarid